Viis head keisrit olid viis Rooma keisrit, kes valitsesid järjest aastatel 96–180 e.m.a. Nende keisrite valitsusaega iseloomustas Rooma impeeriumi suhtelise rahu, stabiilsuse ja õitsengu periood ning mõned inimesed peavad seda perioodi Rooma ühiskonna omamoodi kuldajastuks. Sel perioodil osalesid keisrid paljudes projektides alates avalike struktuuride ehitamisest kuni rahumeelsete kokkulepete saavutamiseni impeeriumi kaugemates osades elavate inimestega, tagades, et nad jätavad endast maha püsiva pärandi.
Viis head keisrit olid järjekorras Nerva, Traianus, Hadrianus, Antonius Pius ja Marcus Aurelius. Need mehed olid omanäolised, kuna nad kõik olid adopteeritud, pigem teenisid trooni kui pärisid. Eksperdid väidavad, et nad saavutasid rahva poolehoiu läbi Rooma poliitiliste ridade, selle asemel, et lihtsalt impeeriumi pärida, ning nende mõõdukas poliitika ja kaitsetaktika aitasid säilitada rahu ja stabiilsust Rooma impeeriumis. Kuna paljud trooni pärinud Rooma keisrid olid kuulsad oma korruptsiooni ja ekstsentrilisuse poolest ning nende reegleid iseloomustasid poliitilised intriigid ja kaos, kui inimesed võitlesid võimu nimel. Lapsendatuna hoidsid need viis meest paljudest nendest probleemidest kõrvale.
Selle termini võttis kasutusele Machiavelli, kes kirjutas keisritest 1503. aastal, arutledes idee üle, et nad muutsid Rooma impeeriumi tugevamaks, tugevdades selle valdust, luues sõbralikke suhteid Rooma senatiga ning soodustades kunstide ja kultuuri õitsengut. Alates 1503. aastast on paljud teised ajaloolased neid keisreid uurinud ja kommenteerinud nende rolli Rooma ajaloos.
Machiavelli sõnul oli nende keisrite valitsemine “hea”, mis tähistas kõrvalekaldumist varasemate valitsejate sageli despootlikest ja pöörastest tegudest. Teised ajaloolased toetavad seda ideed, lisades, et viie hea keisri valitsemine tähistas vooruslike ja tarkade otsuste perioodi, mis muutis Rooma impeeriumi meeldivamaks ja produktiivsemaks elukohaks.
Impeeriumi kahjuks tähistas Marcus Aureliuse valitsemist tohutu turbulentsi algus ja need probleemid süvenesid pärast tema surma. Rooma impeeriumi hakkasid kimbutama sotsiaalsed rahutused, poliitilised probleemid ja majandusprobleemid ning naaberregioonid hakkasid Roomat röövima, tundes vees verd. Aastal 476 varises impeerium täielikult kokku, lõpetades 500 aastat kestnud Rooma domineerimise Euroopa üle.