Mõnikord liigitatakse perekonda “kunstiliseks” või “kirjanduslikuks” ja selline tiitel kuulub kindlasti Bronte’ile, eriti õdedele Bronte’ile. Bronte hulka kuulusid Charlotte, Emily ja Anne, kes sündisid vastavalt aastatel 1816, 1818 ja 1820. Kaks vanemat õde sündisid aastatel 1815 ja 1816 ning ainus vend Branwell oli Charlotte’ist aasta noorem. Perekonnast oli Charlotte vanim, kui ta 39-aastaselt suri. Emily oli 30-, Anne 29- ja Branwell 31-aastane, kui nad surid, peamiselt tarbimis- või tuberkuloosihaiguse tõttu. Kaks vanemat tütart surid 10- ja 11-aastaselt.
Bronte teeb ainulaadseks see, et kolm tütart olid innukad kirjanikud, tegelikult juba lapsepõlvest peale. Branwelli mängusõdurid inspireerisid lapsi looma väljamõeldud maailma nimega Angria, millest nad rääkisid, mängisid ja kindlasti kirjutasid. Ka teoseid avaldanud vaimuliku lapsed olid brondid üsna kirjaoskajad ja nende kujutlusmaailm kasvas tugevaks kirjutamissobivuseks, mis hiljem sai teoks nende avaldatud teostes.
Ajalugu ja legendid on Bronte sageli kujutanud üksikute geeniustena, kes on varakult emast ilma jäänud ja alluvad hullumeelse isa julmusele. Tänapäeval on selge, et sellised legendid on liialdatud. Austatud Patrick Bronte ei olnud kindlasti aasta isa kandidaat, kuid paljud talle minevikus omistatud kummalised teod, nagu naise kleidi hävitamine, kui naine suremas, on kindlasti müüdid. Kriitikud ja kirjandusloolased tunnevad tänapäeval mõnikord, et lapsed olid sihikindlalt üksildased, eelistasid üksteise seltskonda ning leidsid end kõige trööstitumalt väljamõeldud maailmades ja koos või eraldi kirjutades.
Inspiratsiooni nende lapsepõlvest polnud raske leida. Charlotte ja Emily õppisid Roe Headi heategevuskoolis koos oma kahe vanema õega, kes mõlemad surid kooli haaranud haigusesse. Hiljem avastati, et Roe Head on halvasti majandatud, mistõttu jäid sealsed õpilased ilma toidust või korralikest elamistingimustest. Tehti muudatusi ja Charlotte naasis sinna uuesti õpilasena ja siis korraks ka õpetajana. Arvatakse, et Roe Head on kindlasti inspireerinud koolkonda Lowoodi Charlotte’i romaanis Jane Eyre.
Lisaks olid õed sügavalt seotud oma venna Branwelliga, kellest sai 20ndates eluaastates raevukas alkohoolik. Paljudes Bronte romaani meestegelastes on olulisi nõrkusi ja kalduvusi enesehävitamisele. Neid tegelasi võis mõjutada Branwelli kohutav saatus.
Harva leidub aga kolme õde, kellest kõigist said avaldatud autorid. Nende esimene avaldatud teos oli luuleraamat, mis oli kirjutatud sünonüümide Curer, Ellis ja Acton Bell all. Raamat pälvis vähe tähelepanu, kuigi mõned Ellise ehk Emily teosed on sellest ajast peale antologiseeritud. Suurem edu saavutati siis, kui 1847. aastal avaldasid Brontes kumbki olulise teose: Charlotte’ilt Jane Eyre, Emilylt Wuthering Heights ja Anne’ilt Agnes Gray. Nendest romaanidest pälvis vaid Jane Eyre palju kriitilist kiitust. Emily ja Anne raamatuid peeti morbiidseteks ja “jämedaks” ning Charlotte edendas seda müüti nende surma puhul, kujutades neid harimatute tüdrukutena, kes tegid lihtsalt oma kirjutamisel vigu.
Tänapäeval peetakse Jane Eyre’i muidugi üheks viktoriaanliku perioodi meistriteoseks ja Wuthering Heightsist on saanud üks populaarsemaid gooti romaane, mis eales kirjutatud. Anne looming on pälvinud üha enam tähelepanu ja huvi. Eriti tema romaan “The Renant of Wildfell Hall” on näidanud lubadust kui võimalikku kaasamist kirjanduskaanonisse.
Seega võib öelda, et Brontes oli erakordne kirjanduslik perekond, kelle elul on kindlasti traagilised lõpud. Emily ja Branwell surid samal aastal ning Anne aasta hiljem. Charlotte elas oma nooremate õdede-vendade üle peaaegu kümme aastat, jätkates oma aja kõige huvitavamate teoste kirjutamist ja avaldamist, sealhulgas romaanid Shirley ja Villette. Alati on küsimusi selle kohta, mis inspireeris peaaegu tervet perekonda nii uskumatult kunstiliseks muutuma – küsimused, millele ei pruugi kunagi täielikku vastust saada.