Theatre of the Absurd oli 20. sajandi keskpaiga teatriliikumine, mis sai alguse reaktsioonina realismi struktureeritud formaatidele. Absurdistlikud näidendid eirasid formaalseid konventsioone, nagu aja ja tegevuse ühtsus, ning sageli eirasid keerulisi tegelasi arhetüüpsete või metafooriliste kujude kasuks. Teatrikriitik Martin Esslin juhtis oma absurdi-esseedes tähelepanu mitmele põhimõtteliselt absurdsele dramaturgile, sealhulgas Samuel Beckettile, Harold Pinterile, Eugene Ionescole, Arthur Adamovile ja Jean Genet’le.
Samuel Beckett on absurdistidest dramaturgidest ehk tuntuim. 1906. aastal sündinud ja Iirimaal üles kasvanud Beckett õppis Dublinis Trinity College’is ning töötas mitu aastat inglise keele õpetaja ja kirjanduskriitikuna. Pärast Teist maailmasõda, kus ta oli Prantsuse vastupanuliikumise liige, hakkas Beckett kirjutama näidendeid. Kaks tema teost, Waiting For Godot ja Endgame, on vaieldamatult tuntuimad ja kõige sagedamini toodetud absurdinäidendid. Becketti näidendeid iseloomustavad minimalistlikud dekoratsioonid ja kostüümid, korduv dialoog ja süžeed, mis ei vii kuhugi.
Nagu Beckett, alustas Eugene Ionesco näidendite kirjutamist alles oma karjääri lõpus. Ta kirjutas luulet ja kirjanduskriitikat, enne kui kirjutas 1948. aastal oma esimese ühevaatuselise absurdilavastuse “Kiilas sopran”. Absurdistidest näitekirjanikest on Ionesco tuntuim oma mõttetute sõnade ja riimide kasutamise poolest. Ta kasutas keelt rütmiliste mustrite loomiseks, hoolimata nende tähenduse täielikust ebaühtlusest. Mitmes Ionesco näidendis on kasutatud sama tegelast, nimega Berenger, kes esineb igamehe kangelasena filmides Ninasarvik, Tapja ja Exit The King.
Arthur Adamovi sõnul pole ta päris kindel, miks ta näidendeid üldse kirjutas. Kuigi Adamovit iseloomustati kui üht peamist absurdistlikku näitekirjanikku, oli Adamov sürrealistliku liikumise õpilane, uurides põhjalikult kaasnäitekirjanikke August Strindbergi ja Bertolt Brechti. Tema näidendid, sealhulgas La Parodie (1947), Le Professeur Taranne ja Ping-Pong (1953), toimuvad sageli seadetes, mis on otseselt inspireeritud tema unistustest. Adamov suri 1970. aastal pärast juhuslikku barbituraatide üledoosi.
Esimene absurdistlik näitekirjanik, kelle teoseid USA-s laialdaselt produtseeriti, oli Jean Genet. Pärast asenduskodudes veedetud lapsepõlve, lühikest vanglakaristust ning mitut aastat varga ja prostituudina töötamist hakkas Genet kirjutama ilukirjandust ja näidendeid. Tema absurdinäidendeid iseloomustavad sotsiaalse ebaõigluse, türannide ja nende rõhutavate suhete ning ilmse homoseksuaalsuse teemad. Tema kolmas näidend “The Blacks” lavastati New Yorgis 1961. aastal ja see oli kümnendi pikim, mittemuusikaline Off-Broadway lavastus. Algses koosseisus osalesid mitmed kuulsad näitlejad, sealhulgas Maya Angelou, James Earl Jones ja Roscoe Lee Brown.
Hilisemates kirjutistes Absurdi teatri kohta lisas Martin Essin viienda kirjaniku Harold Pinteri ühe peamise absurdi näitekirjanikuna. Harold Pinter sündis 1930. aastal ning asus 1950. aastatel tööle näitleja ja kirjanikuna. Pinteri absurdinäidendid, sealhulgas Sünnipäevapidu ja Hooldaja, on kuulsad stsenaariumile määratud pauside kasutamise poolest, mis on sageli lause või mõtte keskel. Sageli peatuvad kõik tegelased, jättes lava määramatuks ajaks vaikseks. Mõned kriitikud usuvad, et Pinteri loomingus toimub kaks erinevat näidendit, verbaalne ja mitteverbaalne, ning et see, mida tegelased ei ütle, on sama oluline kui see, mida nad ütlevad.
Essin tõi välja mitmed hilisemad teosed, mis liigituvad absurdi alla, kuid need kipuvad olema ainsusnäidendid autorilt, kes ei tööta peamiselt selles žanris. Valclev Haveli, Tom Stoppardi ja Edward Albee näidendeid on peetud absurdipõhimõttele vastavaks. Tõelisi absurdinäitekirjanikke eristab nende sage või pidev vormikasutus kogu oma töös, kusjuures eksperdid peavad ülaltoodud viit žanri parimateks näideteks.