Wilhelm Richard Wagner (1813-1883) oli saksa helilooja, kes on enim tuntud oma ooperite poolest. Teda nimetatakse mõnikord ka Geyeri perekonnanimega, kuna tema isa suri enne tema aastaseks saamist ja ema abiellus kiiresti uuesti näitleja Ludwig Geyeriga. On esitatud mõningaid väiteid, et Geyer oli tegelikult Wagneri bioloogiline isa, kuid neid väiteid pole tõestatud. Geyer suri kuueaastaselt.
Alguses tundus, et Wagneril on muusikamaitse ja ta oskas kuulata paljusid teatrilugusid. Ta ei olnud aga suurepärane klaverimängija ja tema juhendaja oli pettunud, et ta ei esitanud isegi kõige lihtsamaid skaalasid. Teda huvitas palju rohkem näidendite kirjutamine ja ta nägi muusikas vaid vahendit lugude dramaatilisuse suurendamiseks, mida ta soovis jutustada.
Tema huvi muusika vastu näib olevat pärit umbes 18. eluaastast
. Just sel ajal “avastas” ta Beethoveni. Kaks aastat hiljem komponeeris ta oma esimese ooperi Die Feen ehk Haldjad, mida tema eluajal ei esitatud.
Kuigi Wagner töötas entusiastlikult oma järgmise ooperi kallal, töötas ka mitme teatri muusikajuhi ametikohal ja oli sageli võlgu. Tema abielu Christine “Minna” Planeriga oli tormiline. Ta jooksis koos teiste meestega mitu korda minema ja neil kahel tekkis nii suur võlg, et nad pidid Venemaalt Riiast järsult Inglismaale põgenema, et võlglaste eest põgeneda.
Inglismaale reisides sai ta laevareisist inspiratsiooni luua Der Fliegende Holländer (Lendav hollandlane), millest sai üks tema tuntumaid oopereid. Aastaks 1840 elasid Wagner ja Planer Pariisis ning ta veetis aega teiste heliloojate ooperite arranžeerimisel.
Saksamaal tagasi jõudes sai ta lavastada nii Lendava hollandlase kui ka oma kolmanda ooperi Rienci. Tema poliitiline positsioon Saksamaa natsionalistlikus liikumises ja väike osalemine erinevates lavastatud ülestõusudes sundisid teda aga Saksamaalt põgenema, kui liikumine purustati.
Need eksiiliaastad tegid raskemaks tema naise süvenev depressioon ja tema enda kokkutõmbumine erysipelas’e, streptokokkide põhjustatud haigusseisundi tõttu, mis põhjustab naha- ja rasvkudede põletikku. Nendest tingimustest hoolimata komponeeriti sel ajal tema suur teos “Der Ring des Nibelungan” ehk “Nibelungide sõrmus”. Tristan und Isolde komponeeriti umbes viis aastat hiljem.
Ooperite loomise vahepeal hakkas ta paraku arendama antisemitismi tugevalt propageerivat filosoofiat. Tema 1850. aasta brošüür “Jewry in Music” on tige rünnak juudi heliloojate vastu. Tema antisemiitlik hoiak on mõnevõrra küsitav, kuna ta oli mitme juudi helilooja toetaja. Hilisemad ülevaated tema loomingust annavad vasturääkivaid järeldusi, et ta oli äärmiselt antisemiitlik ja et tema ooperites on kihiline negatiivne viide juutidele. Teised arvavad, et kuna Hitler võttis Wagnerni muusika õigeks natsimuusikaks, on väited antisemitismi kohta liialdatud.
Wagneri hilisemas elus lõppes tema abielu pärast paljusid suhteid. Tema skandaalseim side oli Franz Liszti abieluvälise tütre Cosima von Bülowiga. Afäär toimus väga avalikult, suurendades tema endiste sõprade vastikust. Liszt ei rääkinud temaga isegi pärast seda, kui ta abiellus Cosimaga.
Hilisemate tööde hulka kuuluvad Wagneri tuntumad teosed Parsifal, Valküür ja Siegfried. Ta on tuntud ka oma kompositsiooni poolest, mida inglise keelt kõnelevad inimesed tavaliselt nimetavad pulmamarsiks. Samuti on ta väidetavalt mõjutanud suuresti filmikunsti skoori. Tema mõju on tunda Jerry Goldsmithi, Danny Elfmani ja John Williamsi loomingus.
Tema looming jäi pärast tema surma mõjukaks ja eriti kiitsid teda kaasaegsed Briti autorid, nagu TS Eliot, James Joyce ja Auden. Tema ideed surma kohta on üsna sarnased Freudi väljatöötatutega, kuid on Freudi varasemad. Kuigi mõned peavad tema oopereid tänapäeval raskeks, tunnevad teised neist rõõmu ja ei saa eitada nende mõju kaasaegsele kompositsioonile.