Võib-olla üllataval kombel ei – inimesed uppumise ajal ringi ei vehi. Pritsimist, mida mõnikord nähakse – ja mida teleris tavaliselt uppumisena kujutatakse – nimetatakse tegelikult veehädaks. See juhtub enne uppumist, kui inimene saaks veel päästevahendi kaasa haarata või muul viisil tema päästmises osaleda. Uppumine ise on väga rahulik ja vaikne; uppuja ei saa appi karjuda, sest tema kopsud täituvad veega.
Veel uppumisfakte:
Uppunud ohvrid näevad sageli välja, nagu tallaksid lihtsalt vett, täiesti korras ja vaataksid üles paati või tekile. Tavaliselt on neil suu lahti, pea tahapoole ja silmad lahti, kuid nad vaatavad keskendumata. Hea mõte on sel hetkel potentsiaalsele uppujale helistada, et veenduda, et ta ei uppu.
Lõõtsuva käe stsenaarium ei saa juhtuda, sest kui inimene upub, on keha instinkt alla suruma, et end veest välja tõsta. Uppuja võib enne alla minekut vees püsti olla kuni minuti.
USA-s upub igal aastal umbes 750 last – paljud neist on väga lähedal vanemale, kes ei mõista, mis toimub. Uppumine on laste õnnetusjuhtumite peamise põhjusena autoõnnetuste järel teisel kohal.