Kindlasti oli Teises maailmasõjas (II maailmasõjas) ka mittenatsistlikke Saksa sõdureid, kuigi paljud Saksa relvajõudude liikmed toetasid ideoloogiliselt natsismi ja Hitlerit või olid nendega isegi seotud. Ühest vaatenurgast võib aga öelda, et kuna Saksa relvajõudude liikmed ei tohtinud mõne erakonnaga liituda, võib öelda, et kõik Saksa sõdurid Teises maailmasõjas olid mittenatsid. Natside erakonnal olid aga Waffen-SS-is oma relvastatud sõdurid ja need sõdurid olid seega natsisõdurid.
Mõistet nats kasutatakse natsionaalsotsialistliku partei liikmete tähistamiseks, poliitilise partei Hitler ratsutas võimule ja sellest sai lõpuks sõja ajal Saksamaal domineeriv poliitiline partei. Seda terminit aga üldistatakse sageli viitama kõigile Saksa võitlejatele Teises maailmasõjas, et eristada seda sõduri ajastut teistest Saksa sõduritest. Märkides tõsiasja, et paljud Teise maailmasõja sõdurid ei olnud natsid, usuvad mõned inimesed, et see näib vaidlustavat kõik tollased sakslased, kellest mõned ei toetanud otseselt Hitlerit ega natsismipoliitikat.
Saksamaa relvajõude, mis koosnesid suures osas mitte-natsi-Saksamaa sõduritest, nimetati Wehrmachtiks. See koosnes kolmest peamisest harust: merevägi (Kriegsmarine), õhuvägi (Luftwaffe) ja armee (Heer). Hiljem langes neljas haru, Waffen-SS, selle üldise jurisdiktsiooni alla, kuigi see kuulus ka Schutzstaffeli ehk SS-i alla, mida kontrollis natside poliitiline partei. Pärast Esimest maailmasõda kehtestati Saksamaa sõjaväele, Reichswehrile, ranged piirangud, piirates selle liikmete arvu ja varustust, mida nad võisid kasutada. 1920. aastateks oli Saksamaa hakanud neist piirangutest varjatult mööda hiilima, suurendades oma sõjalist jõudu ja hankides uut varustust.
Kui Hitler 1934. aastal võimule võttis, hakkas ta sõjaväge veelgi kasvatama. Ta taastas ajateenistuse ja alustas Saksamaa sõjalise võimsuse dramaatilist ülesehitamist. Üks viis, kuidas ta seda tegi, oli luua uus sõjaväeorgan, Wehrmacht, millest sai lõpuks võimas jõud. Paljud peavad Wehrmachti natside rühmituseks, kuna selle lõi Hitler ja liikmed pidid andma füürerile truudusevande.
Kuigi paljud seovad Wehrmachti natsismiga, võib seda pidada ka teise maailmasõja ajal koosnevaks mitte-natsi-Saksamaa sõduritest, kuna Weimari Vabariigi põhiseaduse reeglid ei lubanud sõduritel olla poliitilisi sidemeid ega hääletada. Tegelikult olid paljud Wehrmachti liikmed hilisematel aastatel järjepidevalt Hitleri ja natside poliitika vastu, eriti pärast seda, kui Hitler hakkas üles näitama ohtlikke kalduvusi visata kõrvale strateegilist luuret, eelistades emotsionaalselt juhitud vaenulikkust.
Kui Wehrmachti võib vaadelda kui suures osas mitte-natsi-Saksamaa sõdureid, siis enamiku natsisõdurite leidmiseks peame otsima mujalt. Siin muutub tähtsaks Schutzstaffel ehk SS. SS oli poolsõjaväeline organisatsioon, mis kasvas Hitleri juhtimisel täisarmeeks ja koosnes täielikult natsipartei liikmetest. SS oli see, kes vastutas enamiku kõige hullemate julmuste eest, samal ajal kui mittenatsi-Saksamaa sõdurid Teises maailmasõjas võitlesid peamiselt välismaiste sõjaväelaste vastu peetud sõja erinevatel rinnetel.