Hiina alkeemikud olid sajandeid seganud erinevaid ühendeid, otsides eliksiiri, mis avaks igavese elu võtme. Mingil hetkel hilise Tangi dünastia ajal, umbes aastal 850 pKr, segasid need alkeemikud soola – oksüdeerivat ainet, mida tänapäeval tuntakse kaaliumnitraadina – väävli ja puusöega ning avastasid kogemata püssirohu. Nende plahvatusohtlik leiutis viis uute ja ülitõhusate relvade loomiseni, alates esimestel päevadel tulistest nooltest kuni vintpüsside, suurtükkide ja granaatide hilisema väljatöötamiseni. Püssirohtu on sajandeid kasutatud ka mittesõjalistel eesmärkidel, näiteks meelelahutuseks mõeldud ilutulestikuna ning kaevandamisel ja tunnelite rajamisel kasutatud lõhkeainetes.
Plahvatusohtlik avastus:
On teada, et Songi dünastia (960–1279 pKr) lõi sissetungivad mongolid tagasi “lendava tulega” – püssirohutorude külge kinnitatud nooltega, mis süüdati ja saadeti rakettidega üle vaenlase liinide.
Ka mongolid tundsid järgmisel sajandil arenenumate püssirohul põhinevate relvade nõelamist, kuna hiinlased täiustasid esimesi kahureid ja granaate.
Püssirohi jäi hiinlaste salarelvaks kuni 13. sajandini, mil teadus viidi mööda iidset Siiditeed edasi Euroopasse ja Lähis-Itta.