Austraalia sai oma esimesed olümpiamängud 1949. aastal, kuid 1956. aasta Melbourne’i sündmusele eelnenud aastatel hakkas tekkima tüsistus. Osalevad riigid avastasid, et nad peavad hoidma ratsutamisüritustel osalevad hobused kuus kuud karantiini, enne kui nad saaksid võistlema asuda. Rahvusvaheline Olümpiakomitee palus Austraalia võimudel oma rangeid reegleid leevendada, kuid nad keeldusid. ROK otsustas, et ainsaks võimaluseks on korraldada ratsutamisvõistlused kusagil mujal – lõpptulemusena korraldas Rootsi 1956. aasta juunis koolisõidu-, jooksu- ja hüppevõistlused, millele järgnesid novembris Melbourne’is toimuvad ülejäänud olümpiavõistlused.
Rootsi sõidab appi:
Stockholm valiti 1954. aasta ROK-i hääletusel ratsutamisürituste korraldajaks: Stockholm võitis 25 häälega, edestades Pariisi 10, Rio de Janeirot 8 ning Berliini ja Los Angelese kumbki 2 häälega.
Ratsasportlane Hans Wikne süütas Stockholmis olümpiakatla hobuse seljas – esimest korda mängude jaoks. Veel üks olümpia läbimurre: avaparaadi osaks olid hobused.
Ratsutamisvõistlustel osales XNUMX riiki, kusjuures Rootsi võitis kolm kuldmedalit, mis on kõigist rahvustest kõige rohkem. Kõige rohkem ratsutamismedaleid võitis kokkuvõttes koju Saksamaa ühendmeeskond – kaks kulda, kolm hõbedat ja üks pronks.