Kas olümpiasportlased on alati oma üritusteks korralikult varustatud?

Spordijalatsid on muutunud mitme miljardi dollariliseks tööstuseks, kuid tõelised sportlased teavad, et tõeliseks tšempioniks on vaja enamat kui uhkeid jalatseid.

Ükski spordikangelane ei illustreeri seda tõde paremini kui Jim Thorpe 1912. aasta olümpiamängudel Rootsis Stockholmis. Oklahomast pärit mitmekülgne indiaanlaste sportlane alustas mänge viievõistluses väljaku purustamisega. Seejärel alustas ta kolmepäevase kümnevõistluse esimest päeva 100 meetri jooksus maailmarekordi püstitamisega.

Kuid kui ta teisel päeval ärkas, avastas Thorpe, et tal oli halb õnn: tema kingad olid kadunud. Ilma kaasaegsete sponsoriteta, kes uut varustust jagaksid, pidi Thorpe asendust otsima.
Õnneks oli ühel tema raja meeskonnakaaslasel üks lisajalats laenata ja Thorpe leidis kuidagi prügikastist teise. Kui ta paela sidus, avastas Thorpe, et üks kingadest oli liiga suur, pani ta selga lihtsalt lisasoki ja asus väljakule. Seal lõpetas Thorpe oma kümnevõistluse rekordilise punktisummaga, mis püsis peaaegu kaks aastakümmet.

Lisateavet “maailma suurima sportlase” kohta:
Kuna ta oli poolprofessionaalset pesapalli mängides raha teeninud, rikkudes sellega oma amatööri staatust, võeti Jim Thorpe’ilt 1913. aastal olümpiamedalid ära; need taastati lõpuks 1982. aastal.
Legend räägib, et osaliselt tänu tugevale tuulele lõi Thorpe kunagi jalgpallimängus 95-jardi löögi.
Burt Lancaster kehastas Thorpe’i 1951. aasta eluloofilmis Jim Thorpe — All American.