Õige termin, mida kasutada, kui viidata kellelegi, kelle esivanemad on juudi või juudi usku, on “juut”, kuigi “juut” on tehniliselt õige. Kuid “juut” on saanud täis negatiivseid varjundeid, mis on viinud enamiku inimeste järeldusele, et seda ei tohiks viisakas vestluses kasutada, kartes, et seda peetakse solvanguks. Mitmuse vorm “juudid” koos sõnaga “juudid”, mis viitavad ühiselt juutidele kogu maailmas, on sobilik kasutamiseks enamikus piirkondades, kuigi üksikud inimesed võivad väljendada isiklikke eelistusi, mida tuleks austada.
Kahjuks on antisemiitlik suhtumine juudi inimestesse kogu maailmas püsinud sajandeid. Selle tulemusena on need hoiakud muutnud viisi, kuidas inimesed suhtuvad sõnasse “juut”. Tehniliselt on see aga lihtsalt pärisnimi, mida kasutatakse selle päritolu või usuga isiku kirjeldamiseks ilma ebamugavate ümberkirjutusteta.
Probleem on selles, et sõna “juut” kasutatakse sageli halvustavana. Antisemiitlik retoorika viitab “räpastele juutidele” ja kasutab sõna “juut” nii, nagu oleks see pigem solvang kui omadussõna, ning seetõttu kõlab jahmatavalt kuulda, et kedagi nimetatakse “juudiks”, mitte “juudiks”. Lisaks on seda sõna ajalooliselt kasutatud ka kirjeldamaks, et mul on millestki välja petta, nagu näiteks teoses “Sain selle tehinguga juudiks”, viidates laialt levinud stereotüübile, et juudid on ahned petturid.
Enamasti saab rassilist või rahvuslikku päritolu kirjeldavaid sõnu kasutada nii nimi- kui ka omadussõnadena. Näiteks võiks öelda: “ta on türklane” või “ma joon türgi kohvi” ja mõlemad sobivad. “Juut” ja “juut” on sellest reeglist haruldane erand. “Juudit” ei tohiks kunagi kasutada omadussõnana ja selle vastuvõetavus nimisõnana on vaieldav. Nende sõnade õige kasutamine ei tähenda pelgalt poliitilise korrektsuse küsimust: see on äratundmine, et sellega kaasnevad keerulised keelelised allhoovused.
Sõna „juut” omadussõnad, nagu „ta on juudi advokaat”, kõlavad kõrvu riivavalt viisil, mida „ta on juudi advokaat”, tänu kultuurilisele arusaamale sõna „juut” kohta. “Juudi” kasutamise ajalugu epiteedina, mitte lihtsa nimi- või omadussõnana, on muutnud selle kasutatavaks terminiks. Kuigi kellegi kirjeldamine „juudina” võib olla täpne selle otseses tähenduses, kuna keegi juudi usku või päritolu on tõepoolest juut, suhtutakse sellesse üldiselt pahaks ja seda tuleks võimaluse korral vältida.