Katk on bakteriaalne infektsioon, mille kannavad edasi Yersinia pestisesse nakatunud kirbud ja arvatakse, et see on pandeemiate, näiteks 1300. aastate musta surma põhjustaja. Paljud inimesed on üllatunud, kui saavad teada, et Yersinia pestis on tegelikult ka tänapäeval aktiivne. USA haiguste tõrje ja ennetamise keskused, mis asuvad Georgias Atlantas, dokumenteerivad igal aastal 1,000–2,000 katkujuhtumit kogu maailmas. Õnneks saab olukorra lahendamiseks ja patsiendi ravimiseks kasutada kaasaegseid ravimeetodeid, eeldusel, et nakkus tabatakse piisavalt varakult.
Mõnes maailma osas peetakse katku endeemseks, mis tähendab, et seda ei saa välja juurida. Nende piirkondade hulka kuuluvad Hiina, Ameerika edelaosa, Andide mäed ja osa Aafrikast. Katku on dokumenteeritud ka teistes piirkondades, sealhulgas Kesk-Läänes, Venemaal ja Kagu-Aasias. Nendes piirkondades soovitatakse kodanikel olla eriti ettevaatlik metsloomade (nt rottide) läheduses, kes võivad nakatunud kirpe kanda, ning kasutada oma lemmikloomadel nõuetekohast kirbutõrjet, et vältida bakterite majja toomist. Eriti Kesk-Läänes on igal aastal mitu juhtumit seotud kodukassidega.
Valdav enamus tänapäevaseid katkujuhtumeid on klassikalises muhkkatku vormis, mis põhjustab lümfisõlmede turset, mis on vaatlejale kergesti nähtav, moodustades naha alla tükke või muhke. Sellega kaasnevad külmavärinad, palavik, peavalu ja üldine halb enesetunne ning ravimata jätmine võib põhjustada surma. Buboonikatk ei saa aga inimeselt inimesele edasi kanduda; kandjaloom, näiteks kirp, peab olema selleks, et keegi teine saaks sellesse nakatuda. Nõuetekohase antibiootikumravi korral võib patsient täielikult taastuda.
Ebatavalisem vorm on septitseemiline katk, mis tekib siis, kui bakterid nakatavad otse vereringesse. See võib kiiresti levida siseorganitesse, põhjustades sisemist verejooksu ja seda on raske diagnoosida. Ravimata jätmise korral muutub muhkkatk septitseemiliseks, kuna mullid haavanduvad ja lõhkevad. Seda vormi ei saa ka otse inimeselt inimesele edasi anda.
Kõige ohtlikum vorm on kopsukatk, mis nakatab kopse ja võib hingamise käigus haigelt teistele edasi kanduda. See on ka virulentsem kui teised vormid ja patsiendid võivad surra enne, kui klassikalised infektsioonile viitavad punnid ilmuvad. Patsiente, kes elavad või on külastanud piirkondades, kus katk on endeemiline ja millega kaasneb palavik, külmavärinad, õhupuudus ja verine röga, tuleb enne muude haiguste testimise alustamist uurida kopsukatku suhtes, et see välistada.