Kas ilma kiivrita jalgrattaga sõitmine on ohtlik?

Suurema osa jalgrataste ajaloost oli kiivri kandmine midagi, mis piirdus võistlustel osalevate professionaalidega. Alates 1980. aastatest tekkis liikumine rattakiivrite kasutamise julgustamiseks kõigi rattasõitjate seas. Inimesed hakkasid rohkem mõistma, et jalgrattasõidu ohutuks nautimiseks on vaja teha mõistlikke meetmeid. Siiski on inimesi, eriti täiskasvanuid, kes jätkavad jalgrattaga sõitmist ilma kiivrita. Fakt on see, et sellist käitumist ei ole ohutu teha. Siin on mõned faktid, mis aitavad illustreerida, miks keegi ei peaks jalgrattaga sõitma ilma kiivrita.

Kõige ilmsem põhjus, miks ilma kiivrita jalgrattaga sõitmine on ebaturvaline, on seotud ratturi kaitsmisega peavigastuste eest. Igal aastal võetakse kiirabisse kümneid tuhandeid rattasõitjaid. Enamasti ei kandnud rattur jalgrattakiivrit. Vigastuste tüübid ulatuvad lihtsatest sisselõigetest ja väikestest põrutustest kuni suurte kahjustusteni, mis põhjustavad turset ja survet ajule. Vähene, kuid kasvav arv sureb rattakiivri puudumise tõttu saadud peavigastustest. Fakt on see, et jalgrattaga sõitmine ilma kiivrita ei erine mootorsõiduki juhtimisest ilma turvavööta. Mõlemal juhul suureneb kehavigastuste, isegi püsivate vigastuste oht.

Rattakiivrid on loodud aitama neelata lööke, mida muidu löögi korral kolju kannataks. Paljudel juhtudel hõlmavad rattasõitjatega seotud õnnetused ka mõnda mootorsõidukit. Kahe seadme vahelise kokkupõrke korral saab jalgrattasõitja palju tõenäolisemalt tõsiseid vigastusi. Kui tegelik kokkupõrge ratturit ei vigasta, on tõenäoline, et kokkupuutel maapinnaga tekib teatud määral vigastusi. Kiivrid pehmendavad kolju löögipunktis, vähendades igat tüüpi püsivate kahjustuste võimalust, mis võivad lõppeda ajukahjustuse või isegi surmaga.

On ka veel üks hea põhjus, miks mitte ilma kiivrita rattaga sõita. Täiskasvanud peaksid olema lastele ja teismelistele eeskujuks, õpetades oma tegudega turvalisuse väärtust. Teismelised peaksid ka tegelema noorematele lastele eeskuju näitamisega. Kaitsepeakatte mittekandmine saadab selge sõnumi, et jalgrattaga sõitmine ilma kiivrita on OK. See eeskujusõnum avaldab palju suuremat mõju kui lihtsalt sõnastamine, kui ohtlik võib olla jalgrattaga sõitmine ilma kiivrita. Mure väljendamine teiste inimeste pärast, julgustades kiivrit kandma ja seda ise kandma, julgustab ka teisi samamoodi tegema.