Olenevalt rahvusest ja ajastust maksid hukkamõistetud kurjategijad timukatele, tavaliselt püüdes ära hoida vigast hukkamist. Populaarne legend, nagu kurjategijad timukale jootraha andsid, ei vasta aga tõele ning timukale tasu maksmise komme on ajalooliselt muutunud ja hääbunud. Sagedamini ostsid hukkamõistetud kurjategijad valvureid ja vanglaülematele altkäemaksu, et neil oleks juurdepääs mugavamatele kambritele ning et saada luba importida hukkamispäeva oodates spetsiaalset toitu, raamatuid ja muid meelelahutusvõimalusi.
Giljotiini esmakordsel kasutuselevõtul maksid mõned hukkamõistetud kurjategijad timukatele tera teritamise eest, tagades kiire ja suhteliselt armulise lõpu. Inglismaal teatud ajastutel pea maharaiumisele mõistetud vangid maksavad ka oma timukatele, taotledes hukkamist ühe hoobiga. Mõlemas mõttes sarnanes makse pigem altkäemaksuga kui konkreetse tasuga osutatud teenuste eest. Poomlastele reeglina palka ei makstud, nagu ka laskesalkadega.
Vahel on hukkamise eest arveid saanud ka pereliikmed, kõige sagedamini 18. ja 19. sajandi sõjaväeliste hukkamiste puhul. Sellistel juhtudel võidakse perekonnale anda korraldus tasuda laskurüksuse kasutatud riputusnööri või kuulide ja sõduri vormiriietuse eest. Arve väljasaatmine hukkamiseks oli mõeldud täiendava heidutusena sõjaväelastele, kes peavad kuritegusid hukkamisele karistatavaks.
Tänapäeval pole kombeks, et hukkamõistetud vangid maksavad timukatele. Tegelikult ei kohtu mõned kurjategijad kunagi oma timukatega. Lääneriikides, kus kehtib surmanuhtlus karistusena, nagu USA, on protsess sotsiaalse häbimärgistamise tõttu varjatud anonüümsusega, kusjuures timukad varjavad tavaliselt oma töö olemust kõigi, välja arvatud mõne lähedaste sõprade ja perekonna eest. Riikides, kus surmanuhtlust avalikult rakendatakse, näiteks mõnes Aasia ja Lähis-Ida riigis, oleks siiski ebatavaline, et kurjategijad maksaksid timukatele.
Ajalooliselt maksid timukad parema tähtaja puudumisel tavaliselt nende klientidelt, kui nende tavaline töötasu oli üldiselt väga madal. Mõte, et mõned kurjategijad võiksid maksta, teised aga mitte, tõstatab isegi võllapuidu juures püsiva klassismi huvitava ja kohutava tondi, sest see viitab sellele, et kui kurjategijad timukatele ei maksaks, võib hukkamine olla vähem humaanne.