Peamine seos võrguhalduse ja turvalisuse vahel seisneb selles, et organisatsioonile vajalik turvalisus määrab suuresti ära selle, kuidas spetsialistid võrku haldavad. Samuti peab iga turvasüsteemi osa olema hästi korraldatud, et tagada kontrolli tõhusus, kusjuures juhid tuvastavad võrgu ohud. Kui juhid avastavad süsteemiga seotud poliitika või seaduse rikkumisi, on nende kohustus anda üksikisikud üle vastavatele ametiasutustele või võtta asjakohaseid ärimeetmeid.
Võrgus vajaliku turvalisuse suurus on inimestel ja ettevõtetel erinev. Näiteks võib koduvõrk sisaldada isiklikku teavet, näiteks paroole, kuid see ei sisalda sama palju konfidentsiaalset teavet kui suure valitsusasutuse võrk. Mida tundlikum on võrgus olev teave või mida suurem on andmemaht, seda hoolikamalt peavad haldurid võrku haldama, rakendades tugevamaid turvameetmeid.
Mõistes, et võrguhalduse ja turvalisuse vajadus on erinev, peavad võrguhaldurid vormistama oma võrguhalduse ja turvapoliitika. Näiteks võivad nad kirjutada konkreetse poliitika, mis selgitab konkreetset tarkvara või kasutaja autentimise protseduuri, mida ettevõte kasutab, või seda, mida inimene peab tegema, et saada luba kaasaskantava seadme (nt välkmälu) ühendamiseks. Poliisis peavad need olema konkreetsed poliitika rikkumise karistuste või tagajärgede kohta, nagu peatamine, palga kaotamine, vallandamine või politsei hoiatus.
Nii nagu politseiametnikud peavad tuvastama selliseid ohte nagu vägivald, peavad võrguturbe ja -halduse inimesed tuvastama võrku ähvardavad ohud, et töötada välja halduspoliitika ja hoida võrk õigel juurdepääsutasemel. Võrguhaldust ja turvalisust ähvardavate ohtude näideteks on häkkimine, viirused ja teenuse keelamise rünnakud. Kui võrguhaldur on riskidest teadlik, saab ta võrgu konfigureerida nii, et võrk oleks nende konkreetsete probleemide eest turvalisem. Riskide tuvastamine hõlmab nii riist- kui ka tarkvara uurimist, mida isik või ettevõte kasutab.
Võrguhaldus- ja turvatöötajad ei ole õiguskaitsetöötajad. Kui neil on tõendeid elektroonilise või Interneti-kuritegevuse kohta, on nad aga kohustatud probleemist teatama. See on nii ettevõtte kui ka sotsiaalse stabiilsuse küsimus. See kohustus sunnib võrguhaldureid tegutsema vajadusel oma ettevõtte või kliendi ja õiguskaitseorganite vahel kontaktidena, esitades tõendeid õigusrikkumiste kohta ja tunnistades kõnealuse võrgustiku kohta. Kui töötaja vallandatakse või distsiplineeritakse pigem ettevõtte poliitika kui seaduse rikkumise tõttu, võib võrguhaldur aitama kaitsta ettevõtte otsust, kui vallandatud või distsiplineeritud töötaja esitab kohtusse hagi.