ASCII tähistab Ameerika standardkoodi teabevahetuseks ja seda hääldatakse kõva “C” heliga nagu ask-ee. Standardina võeti see esmakordselt kasutusele 1963. aastal ja sai kiiresti laialdaselt kasutusse kogu arvutimaailmas. Seda kasutatakse märkide komplekti määratlemiseks, mida arvuti saab ekraanil kuvada, ja sisaldab mõningaid juhtmärke, millel on erifunktsioonid.
Põhiline ASCII kasutab iga tähe määratlemiseks seitset bitti, mis tähendab, et sellel võib olla kuni 128 spetsiifilist identifikaatorit ja 27 võimsust. See suurus valiti arvutamise ühise põhiploki, kaheksast bitist koosneva baidi põhjal. Kaheksas bitt jäeti sageli tõrkekontrolli funktsioonide jaoks kõrvale, jättes märgistiku jaoks alles seitse.
ASCII-s on 33 koodi, mida kasutatakse muude asjade kui konkreetsete märkide tähistamiseks. Esimesed 32 (0-31) tähistavad asju alates kellahelist kuni reavahetuse käsu ja päise alguseni. Lõplik kood 127 tähistab tagasilükkeklahvi. Peale esimest 31 bitti on prinditavad märgid. Bitid 48–57 tähistavad numbreid, bitid 65–90 on suurtähti ja bitid 97–122 on väiketähti. Ülejäänud bitid on kirjavahemärkide sümbolid, matemaatilised sümbolid ja muud sümbolid, nagu toru ja tilde.
ASCII algas teoreetiliselt lihtsama märgistikuna, kasutades kuut bitti seitsme asemel. Lõppkokkuvõttes otsustati, et väiketähtede, kirjavahemärkide ja juhtmärkide lisamine suurendab oluliselt selle kasulikkust. Vahetult pärast selle vastuvõtmist arutati palju koodi võimalike asendamiste ja kohandamiste üle, et lisada mitteingliskeelsed ja isegi mitte-rooma tähemärgid. Juba 1972. aastal loodi ISO standard (646), et võimaldada suuremat märkide valikut. ISO-646-ga oli aga mitmeid probleeme ja see jäi kõrvale.
Praegune juhtiv kandidaat selle standardi asendamiseks on Unicode’i märgistik. See võimaldab kaardistada sisuliselt piiramatul hulgal märke, kasutades märgi esindamiseks baitide kogusid, mitte ühe baidi. Kõigi Unicode’i standardite esimene bait jääb aga ASCII märgistikule, et säilitada tagasiühilduvus.
Standardit käsitletakse mõnikord ka ASCII art-le viidates. See kirjeldab põhimärgistiku kasutamist piltide visuaalsete lähenduste loomiseks.