Idandite söömine võib olla tervisele suurepärane, kuid sellega kaasnevad ka tõsised ohud. Positiivne on see, et idandatud seemneid peavad paljud supertoiduks. Toores idandid on väga rikkad antioksüdantide, vitamiinide, mineraalide ja ensüümide poolest. Negatiivne on see, et idandite söömise ohtudeks on salmonelloosi mürgistus ja kokkupuude potentsiaalselt surmavate bakteritüvedega, nagu E. coli (Escherichia coli). Otsus, kas tervisele saadav kasu kaalub üles ohud, on isiklik otsus, mis on kõige parem teha riske teadliku mõistmisega.
Toitumine, mis sisaldab idusid, on olnud paljudes kultuurides läbi ajaloo kesksel kohal ning idusid on kirjeldatud kui toitu, mis pakub tugevat tuge rakkude taastumisele. Idude täielikku kasu tervisele avastatakse ja kvantifitseeritakse. Idandid sisaldavad suures koguses valku, kiudaineid ja antioksüdante ning väidetavalt vähendavad halva kolesterooli taset. Neis on palju kaltsiumi, letitsiini, küllastumata rasvu ning E- ja B-vitamiini. Idandite pooldajad väidavad, et päevalillede ja teraviljade idandite söömine võib oluliselt parandada diabeetikute tervist ning mõned väidavad, et idandid võivad aidata ennetada vähki.
Vaatamata kõigile idandite söömise võimalikele eelistele, on erinevad valitsused ja maailma agentuurid väljastanud hoiatusi, mis põhinevad teadaolevatel toorete idandite tarbimisega seotud haigus- ja surmajuhtumitel. Mõned neist juhtudest hõlmavad salmonelloosi põhjustatud toidumürgitust; teised on seotud surmavamate E. coli puhangutega. Spetsiaalselt idanditega seotud haiguste arv on olnud piisavalt suur, et Ameerika Ühendriikide Föderaalne Toidu- ja Ravimiamet (FDA) ei soovita kellelgi tooreid tilasid süüa. See hoiatus on omakorda pannud erinevad võrsete eest võitlejad avaldama üksikasjalikku teavet ohtude kohta, nagu nad neid näevad.
Kui kaaluda idandite söömise plusse ja miinuseid, on Internetis palju teavet. Hoiatused on olemas ja hoiatusi on palju üritatud hajutada. Suurem osa jõupingutustest, mille eesmärk on vähendada inimeste hirmu idandite söömise ees, tuleb idukasvatajatelt, kes on kaotanud äri pärast seda, mis on muutunud püsivaks ja jätkuvaks iduhirmuks. Nagu idukasvatajad näevad, ei ole riskid tegelikult suuremad kui paljude teiste potentsiaalselt ohtlike toiduainetega seotud riskid. Riskid on palju väiksemad kui näiteks liha söömisega seotud riskid. Nad tunnevad, et riskid on liialdatud; aga tõsiasi, et oht on endiselt olemas.
Idandamist saab teha kodus ja see on teatud tervisekaitsjate seas populaarne. Kõiki seemneid, teravilju ja kaunvilju saab idandada. Erinevat tüüpi idudel on oluliste toitainete kõrge tase erinev, paljudel juhtudel väidetavalt rohkem toitaineid kui küpsetel taimedel, millest nad tärkavad. Väidetavalt on brokoli idudes 50 korda rohkem sulfurofaani antioksüdante kui küpses brokkolis. Väidetavalt on toored idud ka kergemini seeditavad kui keedetud köögiviljad.
Kuigi kasu tervisele võib olla suur, on idandeid siiski piisavalt palju seostatud salmonelloosi mürgituse ja surmavate E. coli tüvedega, et tõstatada ja säilitada rahvusvahelisi hoiatusi. Mõned haiguspuhangud on põhjustanud arvukalt surmajuhtumeid ja hemolüütilise ureemilise sündroomi juhtumeid, mis võivad põhjustada neerupuudulikkust. Idaseid on süüdistatud ka teistes puhangutes, kuigi hiljem avastati, et süüdi oli midagi muud. Uuringud on näidanud, et sageli on haiguspuhangu allikaks seemned, terad ja oad, mitte idud, mis tähendab, et idandeid iseseisvalt kasvatada pole tingimata ohutum isegi sanitaartingimustes.
Üksikasjalikku teavet idandite söömise plusside ja miinuste kohta leiate Internetist ning seda peaksid otsima kõik, kes tunnevad, et asja ümber on liiga palju ebaselgust. Seal on palju teavet tervisega seotud eeliste kohta ning palju teavet erinevate haiguspuhangute ja hoiatuste kohta. Kui otsustate süüa või idandeid kasvatada, veenduge, et võtaksite kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud seoses sanitaartingimuste, päritolu, värskuse ja pakendamisega. Samuti võiksite viimaste rahvusvaheliste hoiatuste osas konsulteerida selliste agentuuridega nagu Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja FDA.