Geokodeerimise tarkvara on teatud tüüpi arvutirakendus, mis ühendab aadressid kaarditeabega, et anda igale aadressile kordumatu asukoht. Põhimõtteliselt teisendab see aadresside loendi punktideks kaardil. Enamik geograafiliste teabesüsteemide (GIS) tarkvaratüüpe sisaldab mõningaid geokodeerimise põhifunktsioone, kuid saadaval on ka eraldi geokodeerimise tarkvara. Mõned geokodeerimistarkvarad võivad isegi ilma kaardistusseansita teostada geokodeerimise toiminguid, sidudes ühes andmebaasis olevad aadressid lähtekaardi andmebaasis olevate tänavaatribuutidega.
Geokodeerimisel kasutatava kaardi tüüp võib varieeruda olenevalt sellest, millises mõõtkavas ja detailsusastmes on vaja; kaardid võivad sisaldada maatükkide, sihtnumbrite või linnaosade kaarte. Tavaliselt kasutatakse kõige täpsemate tulemuste saavutamiseks tänavatasandi kaarti. Lähtekaart vajab andmebaasi, mis sisaldab teatud atribuute kaardi objektide jaoks. Näiteks tänavakaartide andmebaas võib sisaldada iga tänava tänavanimesid ja aadresside vahemikku. Täpsed andmed kaardi jaoks on usaldusväärse aadressiinterpolatsiooni jaoks hädavajalikud.
Geokodeerimise tarkvara töötamiseks on vaja aadresside standardimist. Arvutiprogramm ei pruugi ära tunda, et “St. on aadressis näiteks lühend sõnast “street”, nii et aadress “123 Main St.” ei leia vastet märksõnale „123 Main Street”. Kõik andmebaasi aadressikirjed peaksid kasutama samu suurtähtede kasutamise ja lühendite reegleid. Veebisaitidel, mis pakuvad juhiseid aadresside saamiseks, on tavaliselt funktsioon, mis võimaldab tõlgendada aadresse, mis pole standardvormingus sisestatud.
Geokodeerimise tarkvara sõelub aadressid üksikuteks komponentideks. Ameerika Ühendriikides ja paljudes teistes riikides saab aadressi tavaliselt jagada järgmisteks komponentideks: eesliide või järelliide suund, eesliite tüüp, aadressi number, tänava nimi, tänava tüüp ja sihtnumber. Näiteks aadressis 692 Hwy 31 N on “692” aadressi number, “Hwy” on eesliite tüüp, “31” on tänava nimi ja “N” on järelliide suund. Tarkvara purustab kõik andmebaasis olevad aadressid sel viisil.
Pärast kaardi atribuutide andmebaasi ja aadresside andmebaasi lisamist geokodeerimistarkvarasse võivad rakendusprotsessid proovida sobitada iga aadressi asukohaga kaardil. See ühendab need kaks kokku, sobitades igas andmebaasis olevaid kirjeid, ja mõni tarkvara annab hinde selle kohta, kui lähedase vaste see iga aadressi jaoks leiab. Aadresside andmebaasi märgitakse kaardi andmebaasist vastav kaardi koordinaat, tavaliselt laius- ja pikkuskraad.
Tarkvara määrab tänavakaardil aadressi asukoha määramiseks mitu meetodit. Üks levinud viis on ühevahemiku meetod, mille puhul igale tänavale määratakse üks aadressinumbrite vahemik. Seejärel testib rakendus aadressi, et näha, kas see jääb selle tänava jaoks etteantud numbrivahemikku. Kui see on nii, siis paigutatakse aadressi asukoha punkt tänavale võrdeliselt selle väärtusega tänavavahemiku lõpp-punktide vahele. Näiteks kui tänava aadressivahemik on 500–599, siis aadressinumber 550 asuks kaardil umbes poolel teel tänava lõpp-punktide vahel.