Ühised põllumajandustavad viitavad nii tegevustele üksikute talude tasandil kui ka poliitikameetmetele, mille ametiasutused kehtestavad, et kehtestada põllumajandusstandardid laiemalt. Üksiktalu tasandil on tänapäevase põllumajanduse levinumad põllumajandustavad mullaharimine, toitainete õige kasutamine, umbrohu ja putukate tõrje ning veevarustuse korraldamine. Riiklikud ja rahvusvahelised põllumajanduspoliitikad, mida sageli nimetatakse headeks põllumajandustavadeks, keskenduvad makrotasandil ohutule ja säästvale kaubanduslikule toidu- ja kariloomade tootmisele.
Üksiktalude puhul algab põllumajandustegevus mulla harimisega seemnete istutamiseks, taimetoitainete lisamise ja kahjuritõrjemeetodite kasutamisega. Näiteks kontuurpõllumajanduse taaskehtestamine USA-s 1930. aastatel tõi kaasa põllukultuuride saagikuse järsu suurenemise ja mulla erosiooni järsu vähenemise. Nüüd on kõige levinum maaharimisviis, kontuurpõllundus, lihtsalt maa kontuuri järgivate vagude kündmine. See tava pärineb Rooma eelsest ajast, kuid peaaegu 2,000 aastat asendati see sirgjoonelise kündmisega pärast seda, kui roomlased selle kasutusele võtsid.
Toitainete ja pestitsiidide areng on andnud põllumeestele tööriistu, mis on nii ohutumad kui ka tõhusamad põllukultuuride kasvatamisel ja kaitsmisel. Mulla toitainete täiendamine on levinud põllumajandustava, mille meetodid ulatuvad keemilistest toitainetest orgaaniliste lisanditeni. Sama kehtib ka kahjuritõrje kohta, kus saab kasutada keemilist töötlemist, orgaanilisi ühendeid ja spetsiaalseid kündmismeetodeid, et vähendada umbrohtude või putukate põhjustatud saagikadu.
Veemajandus kattub nii üksikute põllumajanduslike tegevuste kui ka riikliku või rahvusvahelise poliitikaga. Enamik riike ja rahvusvahelisi rühmitusi, nagu ÜRO, on kehtestanud hea põllumajandustava (GAP). Need tavad kehtestavad toidutootmise jätkusuutlikkuse ja ohutuse standardid, käsitledes pinnase, vee, loomatervise ja rahvatervise probleeme.
Veega seotud head põllumajandustavad hõlmavad kaitset põhjaveeallikaid saasteainete eest, vee ohutut ülekandmist allikast pinnasesse, tõhusat piserdamist või niisutamist ning vee säilitamist. Nagu üksikute põllumajandusettevõtete mullatavade puhul, keskenduvad GAP-i standardid erosioonitõrjele ja maakaitsele. Standardid hõlmavad ka väetiste ja pestitsiidide asjakohast kasutamist.
Riikliku ja rahvusvahelise tasandi poliitikad on suunatud ka toiduainete ohutule üleandmisele talust tarbijale. Selle saavutamiseks on enamikul headel põllumajandustavadel kvaliteedikontrolli ja kvaliteedi tagamise standardid. Neid on peetud vajalikuks põllumajanduse kasvava globaliseerumisega. GAP-poliitika arvestab põllumajandustavade hulgas ka kariloomade kaubanduslikku tootmist ning on kehtestanud tarbijaohutuse ja loomade heaolu standardid.