Ultraviolettlamp (UV) on üsna üldine termin, mis kirjeldab enamikku ultraviolettvalgust tootvate lampide tüüpe. UV-valgus on lühikese lainepikkusega elektromagnetkiirgus, mis on palja silmaga üldiselt nähtamatu. See esineb looduslikult päikesevalguses ja tekib kunstlikult elektrikaaredes ja ultraviolettlampides. Levinud UV-pirnide tüübid on luminofoortorud, must valgus ja gaaslahenduslambid. UV-lampidel on lai kasutusala, sealhulgas meditsiinilises ja kosmeetilises ravis, kahjuritõrjes, turvakontrollis ja teatud liimide kõvenemisel.
Ultraviolettvalguse lainepikkused on vahemikus 10 kuni 400 nanomeetrit, mis asetab selle violetse valguse omast kõrgemasse sagedusvahemikku, sellest ka selle nimi. UV-valgus tekib looduslikult päikesevalguses ning seda tekitavad ka kunstlikult elektrikaared ja spetsiaalselt disainitud lambid. UV-lampe on mitut klassi, millel kõigil on spetsiifilised ultraviolettkiirguse omadused, nagu UV-A, UV-B ja UV-C lainepikkused. Kõige levinumad neist on kõrgsurve elavhõbeda või fluorestseeruvad sordid, kuigi saadaval on ka mitu muud tüüpi. Nende hulka kuuluvad ksenoonkaar, metallhalogeniid, elavhõbe-ksenoonkaar, deuteeriumi kaar ja volfram-halogeen hõõglambid.
UV-lamp koosneb tavaliselt klaasist ümbrisest, mis sisaldab inertgaaside ja väikeses koguses elavhõbeda survestatud segu. See klaasümbris sisaldab ka elektrilist filamenti, mis on kaetud hoolikalt koostatud ja peale kantud fosforikihiga. Kui pirn on pingestatud, edastavad inertgaasid laengu elavhõbedale, põhjustades reaktsiooni selle aatomistruktuuris ja UV-kiirguse teket. Fosforkate varjab seda kiirgust tõhusalt, võimaldades katte struktuurist olenevalt kiirata UV-valgust teatud lainepikkustel. Selle fosforikihi koostisega manipuleerimine võimaldab väga täpselt juhtida kiiratava UV-valguse tugevust ja olemust.
Neid pirne saab kasutada mitmesuguste protsesside jaoks, mis sõltuvad kokkupuutest erinevate UV-lainepikkustega. Levinud UV-süsteemide hulka kuuluvad meditsiinilised ja kosmeetilised hooldused, nagu päevitamiseks kasutatavad solaariumid ning ekseemi ja vitiligo ravi. Psoriaasi raviks kasutatav fotokemoteraapia on kombineeritud ravi, mis hõlmab samaaegset kokkupuudet psoraleenide ja UV-A valgusega. UV-valgus on ka kasulik kohtuekspertiisi uurimisvahend, kuna see paljastab kehavedelike, nagu veri, sperma ja sülg, olemasolu, olenemata sellest, millisele pinnale sadeneb. Lühilainelist UV-C valgust kasutatakse sageli ka bakterite, nagu E. coli ja Giardia, hävitamiseks joogivees, muutes mikroorganismid paljunemisvõimetuks.
Seda tüüpi pirni kasutatakse ka putukatõrjevahendina putukatõrjevahendites. Mitme fosforestseeruva materjaliga trükitud või kaetud esemed helendavad UV-valguse käes eredalt ja neid kasutatakse laialdaselt dekoratiivtarvikutena. UV-valgusallikaid kasutatakse ka turvakontrolliseadmetes, mis suudavad paljastada holograafilistel krediitkaartidel ja pangatähtedel muidu nähtamatud turvaelemendid. UV-pirni emissioon võib eemaldada ka kustutatavate programmeeritavate kirjutusmälu (EPROM) komponentide programmeerimise. Paljud liimid ja potivaigud kõvenevad või kõvastuvad ka UV-lampide valgusallikatega kokku puutudes, mis võimaldab nende kasutamisel paindlikkust nõudmisel.