Metalli kelaatimine on kelaativa aine kasutamine metallide kehast eemaldamiseks. Kelaativad ained seonduvad metalliioonidega ja hoiavad neid kahjutus suspensioonis, kuni need erituvad. Metallkelaatravi kasutatakse kõige sagedamini plii, elavhõbeda ja arseeni toksilise taseme eemaldamiseks vereringest ja kudedest. Mõnikord kasutatakse seda hemokromatoosi ehk raua liigse veresisalduse alternatiivse ravina.
Kelaatravi on heaks kiidetud kasutamiseks ainult raskmetallide toksilisuse raviks. Seda ravi on propageeritud mitmesuguste haigusseisundite, näiteks Parkinsoni tõve, Alzheimeri tõve ja autismi raviks. Metalli kelaatimise kui alternatiivse ravi efektiivsuse kohta nende seisundite korral on tehtud arvukalt ulatuslikke uuringuid. Uuringud näitavad, et kelaatravi ei mõjuta muid haigusi peale raskmetallide toksilisuse.
On mitmeid ühendeid, mis on võimelised isoleerima ja seonduma metalliioonidega. Etüleendiamiintetraäädikhapet ehk EDTA-d kasutatakse plii mürgisuse korral. Dimerkaprool seondub nii arseeni kui ka elavhõbedaga. Vase toksilisust ravitakse penitsillamiiniga. Dimerkaptosuktsiinhape ehk DMSA seondub plii, elavhõbeda ja arseeniga.
Metalli kelaatimisel esineb harva tõsiseid kõrvaltoimeid, kui seda manustatakse arsti järelevalve all. Ameerika Ühendriikide haiguste tõrje keskuste andmetel põhjustas EDTA sobimatu vormi kasutamine aga mitmeid surmajuhtumeid. Nendel juhtudel kasutati dinaatrium-EDTA-d, mitte tavalisemat kaltsium-EDTA-d. Kelaatravi peamine oht seisneb selles, et kelaativad ained seostuvad valimatult metalliioonidega, eemaldades vajalikud mineraalid, nagu tsink, samal ajal eemaldades mürgised raskmetallid.
Kelaatravi on pikaajaline meditsiiniline ravi. Kelaativaid aineid võib manustada intravenoosselt, intramuskulaarselt või suukaudselt. Intravenoosne infusioon võib kesta kuni neli tundi. Ravi kestab kuni 12 nädalat ja hõlmab kelaativate ainete korduvat manustamist. See on eelistatud meetod toksiliste metallide eemaldamiseks pikema aja jooksul, kuna metallide kiiremat eemaldamist on seostatud tõsisemate kõrvalmõjudega.
Kelaativate ainete manustamine võib põhjustada ohtlikult madalat seerumi kaltsiumisisaldust. Metalli kelaatravi võib samuti põhjustada neerukahjustusi. Ravi käigus teeb arst vereanalüüse, et kontrollida seerumi kaltsiumisisaldust ja jälgida neerufunktsiooni. Patsientidele antakse ka suurtes annustes täiendavaid vitamiine ja mineraalaineid, et asendada kelaadi moodustumise käigus eemaldatu.