Ketttõstuk on mehaaniline seade, mida kasutatakse esemete ja seadmete raskete koormate tõstmiseks. See on valmistatud rihmarattaga, mida hoiab koos kinnine kett. Suletud kett moodustab aasa, mis teeb käega tõmbamise lihtsaks.
Ketttõstukis on mitu suurt ja väikest rihmaratast. Samal teljel asuvad üks suur ja üks väike rihmaratas, samuti liikuv rihmaratas, mis hoiab koormat paigal.
Koorma tõstmiseks ketttõstukiga tuleb kinnist ketti tõmmata. Kui seda tõmmata, tõmbab suur rihmaratas sisse rohkem ketti, kui väiksem pool vabastab. Siit algab tõstmisprotsess.
Kuigi rihmarataste ajalugu on ebaselge, on teada, et raskete esemete liigutamiseks kasutati primitiivseid meetodeid. Üks rihmarattasüsteemi varajastest katsetest oli üks fikseeritud rihmaratas, mis ebaõnnestus, kuna hõõrdumine takistas ratta pööramist. Arvatakse, et järgmisena leiutati trossirattad, mida tavaliselt kasutati kaevudest vee väljatõmbamiseks ja mis on kasutusel ka tänapäeval.
3. sajandi alguses e.m.a kreeklasest leiutajat Archimedesele on omistatud rihmaratta leiutamine, mis on mõeldud laevade merest välja tõmbamiseks. See saavutati spetsiaalse ploki- ja varustussüsteemiga, mida kasutatakse siiani. Sellised varased rihmarattaleiutised viisid ketttõstuki väljatöötamiseni.
Ketttõstukeid on kolme tüüpi: õhk-, manuaal- ja elektrilised. Manuaalne ja õhk on konstrueeritud reduktorite, konksu pöördtahvlite ja pöörlitega. Need seadmed, mis on riputatud ülemise konksu või tõukuri või käigukastiga käru külge, liigutavad esemeid aeglaselt ja ettevaatlikult, reguleerides samal ajal kõrgust. Kinnitatud koorem on hästi kinnitatud, nii et selle saab fikseerida ilma erilist järelevalvet nõudmata.
Elektrilist kett-tõsturit seevastu kasutatakse tavaliselt raskete tööstuslike koormate tõstmiseks. See võimaldab kasutajal tõmmata nii küljelt kui ka vertikaalselt.