Lõhkekaevandamisel on mitmeid protseduure, mille abil saab luua vajaliku juurdepääsu läbi kivimi või muu aine. Pinnasse puuritakse strateegilise mustriga augud ja soovitud plahvatusmustri saavutamiseks sisestatakse lõhkeaineid. Tuulerlõige on tunneli kaevandamisel kasutatav puurimis- ja lõhkamismuster, mis võimaldab kaevandamisel jõuda puurimiseks järgmise vaba pinnani või vaba alani. Kuna puurimine jätkub tunnelisse sügavamale, saab ventilaatorilõiget uuesti kasutada, et jõuda järgmise vaba pinnani. Lehviklõige on oma nime saanud kasutatavate puuraukude kuju järgi, mis moodustavad V-kujuliste lõigete seeriast pinnale kaare või lehvikumustri.
Ventilaatorilõikeid kasutatakse olukordades, kus tunneli põhjas olev ava järgmiseks puurimiseks on laiem kui sisend või tunneli edasiliikumine. Puurimisseadmete laius peab olema piisav, et see jõuaks kivipinnani ja oleks paigutatud nii, et tekiks nurga all olevad lõiked. Sellises olukorras saab avatud pinnale puurida rida kaldus auke. Avad on paigutatud nurkade alla, mis põhjustavad kivimi kõige rohkem purunemist, nii et pääseb järgmise vaba pinnakihini.
V-kujulisi lõikeid saab teha üksteise peale või kõrvuti, olenevalt tunneli suurusest ja saadaolevate seadmete tüübist. Ventillõige aitab laiendada saadaolevat kaljupinda, luues kraavi, mis võimaldab kaljupinnale üha sügavamat juurdepääsu. Ventillõiget võib kasutada koos mitme teise lõike või tehnikaga, olenevalt tunneli struktuurist, puuritavast materjalist ja kasutatavatest lõhkeainetest.
Ventilaatori lõikenurk ei tohiks olla väga terav. Kui aga teravnurgad on vajalikud, peab soovitud efekti saavutamiseks olema puuraukudes kasutatud lõhkeainete tugevam kontsentratsioon. Ideaalis peaksid ventilaatori lõiked olema üle 60 kraadi. Lõikeid saab teha kahe- või neljakordselt, kui ruumi on vaba. Plahvatuste vahe peab olema ka vähemalt 50 millisekundit, et paisumiseks ja nihkumiseks oleks piisavalt aega. See annab plahvatuse löögi, mis on vajalik enamiku kivimite väljatõrjumiseks.