Keskkonnaga tegelejad on aastaid otsinud alternatiivse kütuse allikat. Mõned usuvad, et on leidnud selle maa-aluses kivisöe gaasistamisprotsessis, mis toodab sünteetilist gaasi. Kuigi paljud inimesed pole seda tüüpi tehnoloogiast tõenäoliselt kuulnud, pole see uus.
Paljud peavad maa-aluse kivisöe gaasistamise ainulaadseks asjaolu, et see kasutab ära teatud loodusvarasid, mida sellel planeedil leidub, nimelt kivisütt. Üldiselt on selle protsessi eesmärk söe, õhu ja vee segu muutmine sünteetiliseks gaasiks või sünteetiliseks gaasiks. Seda saab saavutada kõrge kuumuse ja rõhu rakendamisega. Kui kütuse mineraalid on eraldatud, on tulemuseks ihaldatud sünteesgaas, mis on nüüd vesiniku ja süsinikmonooksiidi segu.
Söe gaasistamine algab siis, kui professionaalid puurivad kaks kaevu söekihti, mis on planeedi kivisöe asukoha kohal. Järgmine samm on suruda õhk esimesse kaevu ja seejärel süüdata kivisüsi, kuni selle temperatuur on piisavalt kõrge. See kuumuse tõus peaks tavaliselt tekitama süsinikmonooksiidi, süsinikdioksiidi, vesinikku ja väikese koguse nii vesiniksulfiidi kui ka metaani.
Järgmises etapis pumbatakse oksüdeerijad läbi esimese kaevu. Selle toimingu eesmärk on lükata äsja väljatöötatud gaasisegu ehk sünteetiline gaas teise kaevu poole. Kui see pinnale jõuab, filtreeritakse see piisavalt, et tulemuseks on nn puhas kütus. Alles siis saab seda kasutada selliste objektide nagu autode toiteks.
Söe gaasistamist võib pidada määrdunud protsessiks, kui see toimus maapinnal. Asjaolu, et tehnoloogia tulemus filtreeritakse maa all enne ilmavalguse nägemist, teeb sellest üsna puhta protseduuri. Lisandid, nagu väävel, eemaldatakse enne, kui keegi saab saadud gaasi kasutada.
See protsess loodi 1800. aastate lõpus ja sellest ajast alates on seda aeglaselt edasi arendanud lugematu arv riike. Seoses nafta hinna tõusuga 21. sajandi alguses on osa endisi skeptikuid hakanud sellesse tehnoloogiasse varasemast tõsisemalt suhtuma. Loodud on nii diislikütust kui ka tavalist kütust ning mõned ettevõtted on leidnud kivisöe gaasistamisele ka muid kasutusviise. Näiteks saab protsessist vabanenud vesinikku kasutada ammoniaagi valmistamiseks.
Söe kasutamisele maagaasi tootmiseks on vastaseid. Nad väidavad, et söe gaasistamine põhjustab kasvuhoonegaaside heitkoguste õhku paiskamise, mis võib soodustada globaalset soojenemist. Paljud neist kinnitavad, et see ressurss on sama halb kui nafta kasutamine, mistõttu ei ole idee selle loomisest saadik palju reklaami saanud.