Kartulisaak on kaubanduslik toidukultuur, mida kasvatatakse müügiks toores või töödeldud toiduainetes. Kartulit kasvatavad põllumehed võivad seda müüa otse või maakleri kaudu või toota lepingu alusel toidutootjale või restoraniketile. Hinnad võivad aasta-aastalt erineda, olenevalt saadavusest, tarbijanõudlusest ja muudest turutingimustest. Valikuvõimaluste mitmekesistamiseks võib lisaks kartulile toota ka muid põllukultuure ning mõned talud toodavad mitmesuguseid kartulisorte.
Need mugulad on pärit Lõuna-Ameerikast, kus neid on kasvatatud tuhandeid aastaid ja kasvatatud mitmeks erinevaks sordiks. Laias laastus jagunevad need tärklise- ja vahajasteks tüüpideks, mis võivad olla kasulikud erinevate toitude (nt küpsetatud, praetud ja kartulipüree) valmistamisel. Kartulisaagiks hea sordi valikul peab põllumees mõtlema nõudlusele, kasvamise lihtsusele ja talu varasematele tulemustele.
Toorest kartulit saab müüa lahtiselt jaotamiseks supermarketitesse, restoranidesse ja muudesse seda töötlevatesse rajatistesse. Muudel juhtudel võib kartulisaagi töödelda selliste toodete valmistamiseks nagu krõpsud, külmutatud kartulitooted, mida saab praadida või küpsetada, kartulitärklis ja sellega seotud töödeldud toidu koostisosad. Põllumajandustootjad kasvatavad oma saaki vegetatiivselt, kasutades seemnekartulit, mis teadaolevalt hästi toimib ja toodab ühtlase suuruse ja kvaliteediga saaki.
Kartulitalu tingimustes on liivane kuni savine pinnas ja jahedad kasvutingimused. Ekstreemse kuumuse või märja pinnasega talud kartulisaagiks ei sobi. Mugulad istutatakse tavaliselt pärast seda, kui viimane külmumine on möödas ja neil lastakse kasvada saagikoristushooajal, mil mehaanilised kombainid võivad mugulate väljakaevamise ja müügiks ettevalmistamise protsessi sujuvamaks muuta. Pärast saagikoristust saab põldu töödelda ja korrastada, et see järgmiseks aastaks ette valmistada.
Nagu teised kaubanduslikud toidukultuurid, võib kartulisaak olla lisaks näriliste nakatumisele ja muudele probleemidele haavatav ka hallituse ja mikroorganismidega nakatumise suhtes. Need võivad hävitada kogu saagi või osa sellest ja põhjustada olulisi kahjusid, mis on üks põhjusi, miks põllumajandustootja võib otsustada omada põllumajanduskindlustust. Looduslikud kahjuritõrjemeetodid võivad hõlmata kaaslaste istutamist kahjurite tõrjeks või röövlindude julgustamist närilistel toituma. Nende probleemide lahendamiseks on võimalik põllukultuure ka pihustada ja töödelda, sel juhul ei kvalifitseeru need mahepõllumajandusliku sertifikaadi saamiseks, mis on mõnele põllumehele muret tekitav.