Sepikoja puhur on seade, mis on ette nähtud õhuvoolu tekitamiseks söe-sepikojas või muud tüüpi sepikojas. See seade asendab käsitsi juhitavat lõõtsa, mida sepp traditsiooniliselt kasutas lõkke süütamiseks, et hoida metallitöötlemiseks piisavalt kõrget temperatuuri. Kaasaegne sepikoja puhur hakkab töötama elektriliselt, et tagada ühtlane õhuvarustus ja võimsam hapnikuvoog, mis jõuaks lõkete ja köetavate söeni. Õhk juhitakse tavaliselt läbi toru, mida tuntakse toruna, et tagada nõuetekohane tulele jõudmine.
Varem oli lõõtsa, mis oli käsitsi juhitav õhupuhuri tüüp, käitamiseks vaja abilist. See isik vastutas lõkke süütamise eest enne metallitöötlemisprotsessi ja selle ajal, mille eest vastutas sepp. Assistent peaks suutma sepa käe alt eemale hoida, aga ka vajadusel olema valmis tuld sobivalt kuumana hoidma. See võib tekitada rahvarohke tööruumi ja selle tagajärjel on võimalikud vigastused. Tänapäeval on sepipuhur paigaldatud eemale ja see välistab vajaduse õhuvoolu masina juhtimiseks assistendi järele.
Sepikupuhuri suurus võib varieeruda sõltuvalt tulepoti ja kolde suurusest. Paljudel juhtudel on sepipuhur üsna suur, kuna selles peab olema nii mootor kui ka muud õhuvoolu tekitavad komponendid. Kui sepikpuhuris olev ventilaator tekitab õhuvoolu, surutakse õhk läbi toru, mis suunab selle ülemise tulepoti poole. Seejärel kuumutatakse tulepotis olevad söed sobiva temperatuurini ja hoitakse sellel temperatuuril, et tagada parem metallitöötlemiskeskkond.
Enne kui elektripuhurid levima hakkasid, käitati mõnda käsivändaga. Seda tüüpi sepist lõõtsa oli tehnoloogia, mis sisuliselt asendas käsilõõtsa, mida pumbati; see seade oli selle asemel varustatud käsivändaga, mis oli paigaldatud lõõtsa korpuse küljele. Selle masina juhtimiseks oli tavaliselt ikkagi vaja abilist, kuid õhupuhuri sai paigaldada tulepotist eemale ja seega metalliga töötavast sepast eemale. Assistent seisis koldest eemal ja keeras jõuliselt käsivänta, et tekitada õhuvool, mille saaks toru kaudu tulepotti suunata.