Otsafreesid on mehaanilised tööriistad, mis on välimuselt sarnased puuriteradega ja mis teostavad erinevat tüüpi metallide lõikamist ja töötlemist. Kuulfrees on teatud tüüpi otsfrees, mis sobib eriti hästi kolmemõõtmeliste kontuuride, näiteks vormide ja stantside töötlemiseks. Sellel on ümar ots, mille eesmärk on anda lõigatavale materjalile parem pinnaviimistlus.
Kuulfrees sobib hästi mitmesuguste materjalide freesimiseks plastist terassulamite ja titaanini. Lõiketera sitkus ja vastupidavus on nendes veskites ümara serva konstruktsiooni tõttu väga kõrged. See asjaolu on tegelikult vaid ümara lõiketera kõrvalsaadus. Algselt oli see ümardatud spetsiaalseks otstarbeks, nimelt poolringikujulise ristlõikega soonte freesimiseks. Seda tüüpi sooned on paljudes masinates kasutatavate metalllaagrite oluline osa.
Veel üks kuulfreesi konstruktsiooni eelis on see, et see suudab toime tulla väga suure ettenihkekiirusega, mis tähendab, et see võib materjali väga kiiresti freesida. See annab tänapäevastes freespinkides kasutamiseks suure tootlikkuse. Lõikeotsa sujuv geomeetria tähendab ka väiksemaid lõikejõude, andes lõikurile surve all tugevust. Kuna see puruneb tavaliste jõudude mõjul väiksema tõenäosusega, on kuulfrees ka väga kuluefektiivne rakenduste jaoks, milleks see sobib.
Kuulfreesid on peaaegu alati valmistatud volframkarbiidist, mis on volframit ja süsinikku sisaldav ülitugev metalliühend. Volframkarbiidi pulber pressitakse varrasteks, mis seejärel lihvitakse ja teritatakse erinevate spetsifikatsioonide järgi. Tüüpiline kuulfrees valmistatakse sageli kaitsekattega. Need katted sisaldavad tavaliselt titaani, mis on segatud teiste elementidega, nagu süsinik ja alumiinium.
Katteid kasutatakse kulumise ja hõõrdumise vähendamiseks ning need võivad samuti ära hoida lõikepinna kahjustamist. Näiteks kullavärvi kate, mida nimetatakse titaannitraadiks, aitab vältida jahvatatud materjali väikeste tükkide keevitamist veski enda külge kõrgetel temperatuuridel. Kaitsekatteid on kasutatud alates 1990. aastate algusest ja sellest ajast on tehtud palju edusamme. 2000. aastate keskel hakati mõnel kõrgema klassi veskil nägema amorfseid teemantkatteid. Isegi kõige karmima kattekihi korral kulub kuulfrees lõpuks ära ja see tuleb välja vahetada.