Vedruhaamer on mehaaniline haamer, mida tavaliselt toidab vedruga koormatud käepideme mähis ja tagasilöök. Seda saab toita ka suruõhu abil. Suruõhku kasutatakse kõige sagedamini tänapäevastes mehaanilistes vedruhaamrites.
Varasemad vedruvasarad nõudsid, et kasutaja lülitaks seadme esialgse liigutusega. See liikumine pani vedrumehhanismi, mille külge haamer oli kinnitatud käepideme juures, alustama mähise-tagasilöögi toimingut. Kuna igal neist toimingutest oli tipupunkt või punkt, kus jõud on suurim, paigutati laud või haamriplokk tavaliselt vasara raadiuses oleva tipu punktile või selle järele. See mehhanism võimaldas kasutajal kiiremini töötada ajatundlike projektidega, nagu näiteks raudpanni löömine, kui see oli vormimiseks veel piisavalt kuum.
Algupäraseid vedruhaamri kujundusi kasutati sageli sepatöökodades, eriti sepatööstuses. Tera toorik tuleks söe seest välja kuumalt ja seda tuleb haamriga peksa, et tera saaks enne jahtumist moodustada. Tera moodustamise kiirus valmistas sageli probleeme seppadele, kes ei suutnud oma funktsioone tõhusalt täita, kuni vedruhaamer hakati kommertsrakendustes kasutama. Kasutaja saab vedruvasarat ühe käega haarata ja seejärel mõlema käega tera ühtlasemalt vormida, kui see oli vormimiseks veel piisavalt kuum, vähendades tera tooriku töötlemise või intensiivse kuumuse käes kandmise kordade arvu.
Täiustatud vedruvasarad kasutavad algliigutuse tegemiseks suruõhku, kusjuures vedruvasar ise haakub päästiku tõmbega. Suruõhk surub vasarapea silindrist välja, mistõttu vasarapea taga olev vedru tõmbab seda suruõhu jõul tagasi. Kui vedru on tagasi tõmbunud, annab see uuesti õhurõhu raskusele järele, võimaldades protsessil muutuda automaatseks toiminguks.
Kaasaegne haamer saab ise haakuda oma liikumisega, kui õhurõhu abil surutakse vasarapea silindrist välja. Seda tüüpi haamreid kasutatakse erinevates tööstuslikes seadetes. Tehnoloogiat on viidud üle ka ehitus- või lammutusväljakutele tungraua näol, mis on sisuliselt vertikaalselt kujundatud vedruvasar.