Stüreen on orgaaniline süsivesinik, mida kasutatakse kummi- ja plastkomponentide valmistamiseks. Stüreen, tuntud ka kui vinüülbenseen, on värvitu vedelik, mis õhuga kokkupuutel kiiresti aurustub. Kuigi tegemist on kergelt magusa lõhnaga aromaatse monomeeriga, võib selle lõhn olla ebameeldiv kõrges kontsentratsioonis või segatuna teiste kemikaalidega. Kui selle molekulid seotakse, moodustades pikki stüreeniahelaid, muutub see polüstüreeniks, termoplastiliste omadustega aromaatseks polümeeriks.
Kuigi stüreeni toodetakse kaubanduslikus mahus naftast, leidub seda ka looduslikult teatud taimedes, sealhulgas puuviljades, pähklites ja köögiviljades. Tegelikult sai see oma nime Styraxi perekonna puude auks, mis toodavad mahla, millest saadakse bensoevaiku. Selle alternatiivne nimi vinüülbenseen tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et see sünteesitakse etüülbenseenist, mis on benseeni ja etüleeni produkt, mida allutatakse katalüütilisele dehüdrogeenimisele. Stüreeni molekulid sisaldavad ka vinüülrühma (etenüül), mis jagavad elektrone reaktsioonis, mida nimetatakse kovalentseks sidemeks. See protsess võimaldab sünteetilisest kemikaalist valmistada plastikut, nagu polüstüreen, sünteetiline kautšuk ja lateks.
Teise maailmasõja ajal oli stüreeni tootmine USA-s haripunktis sünteetilise kautšuki vajaduse tõttu, kuna enamik loodusliku kautšuki tootmispiirkondi kuulus tol ajal jaapanlastele. Aseaine valmistati salaja butadieeni ja stüreeni kopolümeeri, mida tuntakse valitsuskummiststüreeni (GRS) nime all. 1940. aastate keskpaigaks ületas GRS-i tootmine kaks korda sõja alguse eelse loodusliku kautšuki tootmise taseme. Sõja ajal kasutati seda materjali peamiselt sõjaväe rehvide valmistamiseks. See leiutis jäi aga kursile, kuna GRS-i kasutatakse USA-s tänapäevalgi igat tüüpi rehvide valmistamisel.
Teistes tööstusharudes kasutatakse stüreeni kõikvõimalike toodete valmistamiseks, alates kingadest kuni vaipade kummialuseni. Seda materjali kasutatakse aga ka autode ja paatide osade, veevärgitorude, klaaskiu, isolatsiooni, mõningate ehitusmaterjalide ja elektrikomponentide valmistamiseks. Sellest valmistatakse ka plastikust joogitopse ja toiduainete säilitusnõusid.
Stüreenil on väike, kui üldse, keskkonnamõju, kuna see laguneb vabas õhus kiiresti ning aurustub pinnasest ja veest. Siiski on täheldatud stüreeni teatud terviseriske. Esiteks peab Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur stüreeni kahtlustatavaks kantserogeeniks. Peale otsese käitlemise võib selle ainega kokku puutuda autode heitgaaside, sigaretisuitsu sissehingamisel ja stüreeni sisaldavate ehitusmaterjalide läheduses. Lisaks võib stüreen vabaneda koopiamasina kasutamisel või leostuda polüstüreenist mahutisse pakendatud toiduainete söömisel.