Kontratants on üldnimetus paljude erinevate pärimustantsu stiilide kohta. Kontratantsu stiilide ühendavaks teemaks on see, et nad panevad paariks üksteise vastas olevad paarid pikkades ridades, millel pole kindlat pikkust. Kontratants on eriti populaarne USA-s, kus seda tuntakse ka traditsioonilise New Englandi tantsuna.
Kontratantsu ajalugu ulatub sajandeid tagasi traditsiooniliste kantritantsudesse, eriti inglise kantritantsudesse. 17. sajandi lõpus hakkasid prantslased kasutusele võtma palju inglise kantritantsu, segades neid prantsuse ametlike tantsude aspektidega. Nad nimetasid tantsud contradanse’iks või kontratantsuks. Hiljem, kui inglise kantritantsud jõudsid läbi maailma, viidati sellele prantsuskeelse nime angliseeritud versiooniga: contra dancing.
USA-s oli kontratants eriti populaarne kogu 18. sajandil ja 19. sajandi alguses, mil see enamikus piirkondades lõpuks asendati ruudutantsudega. Lõpuks asendusid ruudutantsud ise paaritantsudega nagu valss ja kontratants jäi veelgi enam hämarusse. Kuigi ruudutantsul oli 1930. aastatel üleriigiline elavnemine, jäi kontratants tähelepanu alt välja, välja arvatud mõnes üksikus piirkonnas.
Traditsioonilise kontratantsu suurim enklaav oli Uus-Inglismaal, eriti kaugel põhjas, näiteks Vermonti ja Maine’i põhjaosas. Seal ei läinud kontratants kunagi moest ning kogukonnad hoidsid praktikat ja samme elus. Kui huvi kontratantsu vastu 1950. aastatel uuesti üles tärkas, toimisid need väikesed enklaavid uute tantsijate jaoks sammude ja traditsioonide hoidlatena. Ted Sanella oli ehk kõige kuulsam neist, kes tõid 1950. ja 1960. aastatel kontratantsu tagasi, laiendasid ja moderniseerisid traditsioonilist kontratantsu.
Tänapäeval on kontratantsu laialdast taastumist ning tantse võib kohata paljudes maalinnades ja enamikes suurlinnades. Kontratants on suurepärane üritus algajatele ja peredele, sest see on avatud igale tasemele inimestele ning on sõbralik, avatud keskkond. Lapsi ja uusi tantsijaid julgustatakse kaasa lööma ning enamikul tantsudel on enne õige tantsu algust lühike periood, mis toimib tantsu ja erinevate tehnikate lühitunnina.
Kontratantsu muusikat esitatakse otse ja see koosneb tavaliselt traditsioonilistest inglise, iiri ja šoti lugudest, mida mängitakse traditsioonilistel pillidel. Helistaja juhatab tantsijad läbi iga tantsu, kõigepealt selgitades samme tantsu alguses, perioodil, mida nimetatakse läbikäimiseks. Pärast läbikäimist algab tants ise, mille jooksul helistaja kutsub paar korda tantsusammu välja, lastes tantsijatel samme korrata, enne kui lubab neil seda iseseisvalt ilma abita tantsida. Tavaliselt kutsutakse tantsu lõpus ka sammu viimane läbijooks.
Kontratantsu kultuur on mitteametlik, kuid sisaldab sageli traditsioonilisi elemente. Naised võivad kanda keerlevaid talupojaseelikuid, mehed vabaajarõivaid ja tantsijate käitumine kaldub sageli traditsioonilistele viisakushoiakutele, näiteks tantsijad tänavad üksteist iga tantsu lõpus. Kontratantsu rühmadünaamika tõttu on see väga sotsiaalne tegevus ja paljud näevad kontratantsu kui võimalust leida uusi sõpru ja kohtuda uute inimestega.