Mõiste külgsadul on ratsutamistermin, mida kasutatakse nii ratsutamisstiili kui ka teatud tüüpi sadula kohta. Külgsadulal ratsutades istub ratsanik pigem kõrvale kui hobune, mis tähendab, et mõlemad jalad on hobuse keha samale küljele surutud, mitte nii, et need asetsevad sadula peal. Turvaliseks kõrvalesõiduks kasutatakse spetsiaalselt disainitud sadulat, mida nimetatakse külgsadulaks.
Külgrattasõidu juured on sadu aastaid vanad, kuigi sõidutehnika piirdub eelkõige naisratsutajatega. Kuigi Euroopa traditsioonide kohaselt ratsutasid naised hobustega, peeti nende jaoks ebasobivaks ratsutamist. Juba 11. sajandil sõitsid naised spetsiaalselt disainitud külgsadulates, mis meenutasid tugitoole ja millel olid jalgade toetamiseks puidust plank. Tõenäoliselt jäi nendel sadulate turvalisusest puudu ja konstruktsiooni viimistleti 15. sajandil, et muuta sõitmine nii mugavamaks kui ka turvalisemaks. Disain on sellest ajast saadik vähe muutunud, kuigi enamik kaasaegseid ratsutajaid eelistab turvalisuse tõttu sõita nn.
Külgsadulal on kaks hooba, millest üks on keskelt veidi eemal ja teine selle all. Traditsiooniliselt on külgsadul mõeldud selleks, et ratsanikud saaksid istuda hobuse vasakul küljel, kuigi mõlemad pooled on tehniliselt õiged. Ülemist tumba tuntakse ka sarvena ja ratsanik liigutab oma ülemist jalga üle sarve, alumine säär on aga hüppava sarve ehk teise sarve alla, mis on sääre ülaosa ümbritsemiseks kõverdatud. Sääreosa asetatakse jalus ja rattur on sõiduks valmis.
Sadulal sõitmise õppimine nõuab mõningast koolitust sõidutehnikas. Ratsanikul peab kaasas olema piitsa, mida saab kasutada hobuse kõrvalküljel näpunäidete andmiseks, ning samuti peab ta õppima hoidma tasakaalustatud ja ühtlast istet. Samuti peab hobune olema koolitatud kandma külgsadula ratsanikku, sest raskuse tsentrist väljas võib tavapärasema ratsutusega harjunud hobuse jaoks olla kummaline tunne. Väga oluline on ka sadula sobivus hobuse ja ratsanikuga, kuna valesti paigaldatud külgsadul võib mõlemale poolele tekitada sadulahaavandeid ja muid ebamugavusi.
Kuigi naistelt enam külgsadulal sõitmist ei oodata, eksisteerivad mõned ratsutamisorganisatsioonid, mis propageerivad külgsadulasõitu ning paljud hobuste näitused pakuvad külgsadula klassi või lubavad külgsadulaga sõitjatel tavaklassides võistelda. Vilunud külgsadulasõitja saab hõlpsalt jahti pidada, hüpata ja koolisõitu harjutada, mis on sageli tavapäraselt koolitatud ratturite hämmastuseks. Küljesadulaga sõitjad kipuvad kandma ka traditsioonilist ratsutamisharjumust, mis koosneb täispõllest, mis katab selle all kantud jodhpurid. Põll ei ole tegelikult täisseelik, vaid see on loodud sellisena välja nägema kuni ratturi seljast maha minemiseni, misjärel ilmneb lahtine selg.