Lumelaud on varustus, mida sportlane saab kasutada lumega kaetud mäest alla sõitmiseks. See laud kinnitatakse sportlase jalgade külge spetsiaalsete sidemetega ja seejärel sõidab ta suusanõlvadest või muudest lumega kaetud nõlvadest alla, kasutades ainult lumelauda. See sarnaneb surfilaua või rulaga ja täidab sportlase jaoks sarnast eesmärki. Erinevalt suusatamisest ei hõlma lumelauasõit keppide kasutamist.
Lumelauda ostes peab sportlane arvestama oma kaalu, pikkuse ja jalanõude suurusega. Üldiselt peaks see olema ratturist umbes 1 jalga (0.3 m) lühem. Otsal seistes peaks teine ots ulatuma sportlase lõua ja rangluu vahele. Raskemal poolel olev sportlane peaks ostma laiema lumelaua, nagu ka suurema jalaga sportlane.
Sportlase lumelauasõidu tüüp mõjutab ka laua suurust. Need, kes soovivad vabastiili mängida, peaksid ostma laiema, väiksema ja paindlikuma. Samuti peaksid nad sõites kandma pehmeid saapaid.
Slaalomiks või võidusõiduks kasutatav lumelaud peaks seevastu olema pikk ja jäik. Samuti peaks sportlane võisteldes kandma kõvasid saapaid. Olenemata plaadi kasutamisest on kõigil kujundustel metallist servad ja vähemalt ühes otsas ülespööratud huul.
Lumelaud leiutati esmakordselt 1970. aastatel ja see oli inspireeritud surfilaudade disainist. Kui lumelauasport esmakordselt leiutati, ei austanud seda suusatajad eriti ja seda peeti sageli moeröögatuseks. Paljud kuurordid keeldusid lumelauduritele sisenemast ja suusafirmad irvitasid laudu tootvate ettevõtete üle. Tänapäeval tulevad paljud suusafirmad välja oma laudadega ja laenavad ka tehnoloogiat, et luua uusi suusakujundusi.
Lumelauasõiduga seotud vigastused on sama levinud kui mäesuusatajate vigastused. Tavaliselt saavad inimesed kõige tõenäolisemalt viga, kui nad üritavad sooritada manöövreid, mis ületavad oma võimete taset. Enamik vigastusi on randmel. Vigastuste vältimiseks peaksid ratturid alustama aeglaselt ning kandma randmekaitsmeid ja kiivrit.