Kendo, mis tõlkes tähendab sõna-sõnalt “mõõga teed”, on kaasaegne Jaapani võitluskunst, mis arenes välja iidse Jaapani sõdalaste klassi samuraide traditsioonidest ja põhineb sajandeid kestnud võitluse jooksul välja töötatud mõõgavehklemistehnikatel. Nagu paljude Jaapani võitluskunstide puhul, tiirlevad ka Kendo filosoofilised alused zen-budismi ettekirjutustele ja juhtivale veendumusele, et valgustumine ja kõrgendatud teadlikkus tulenevad võimest keskenduda ja meelt rahustada. Samuraide jälgedes püüavad tänapäeva Kendo ehk Kendoka, nagu neid kutsutakse, harrastajad mitte ainult Jaapani mõõga füüsilisi tehnikaid valdama, vaid ka vaimseid ja vaimseid aspekte.
Kuigi Kendo juured peituvad iidsetes samuraides, on see kunst sajandite jooksul arenenud, kohandudes ühiskondlike tingimuste muutudes oma praegusele kujule, kus praktikute vaheline konkurents ei hõlma võitlust elu ja surmaga habemenuga teravate teradega, vaid kontrollitud matše, mida reguleerivad ranged reeglid. käitumine ja mittesurmavad vahendid. See erinevus fookuses eristab kendot ‘Kenjutsu’st, mis on samuti Jaapani mõõgakunst, mis tuleneb traditsioonilisest vehklemisest. Erinevalt Kendost, mille tehnikaid uuendatakse praktikas mittesurmava esteetikana, on Kenjutsu põhirõhk võitlusel ja sõjapidamisel ning on sellisena tihedalt paralleelne tegelike surmavate tehnikatega, mida samuraid lahinguväljal kasutavad.
Traditsioonilise samuraimõõga katana asemel kasutavad tänapäevased Kendokad shinai-d, tööriistu, mis on valmistatud neljast bambusest pulgast, mis on teatud kohtades kokku seotud nahkrihmadega. See mittesurmav relv koos soomusvestide või “bogu” kasutamisega, nagu seda nimetatakse kendos, võimaldavad Kendokal osaleda vehklemisvõistlustel, kartmata surma või tõsiseid kehavigastusi. Bogu on modelleeritud samuraide traditsioonilise turvise järgi, mis erinevalt Euroopa rüütlite tülikast metallist soomusrüüst oli kerge ja mõeldud optimaalse liikumise ja paindlikkuse tagamiseks.
Kendo harjutamine toimub traditsiooniliselt treeningsaalis või “dojos”. Dojo korraldus on hierarhiline, meister on üleval ja alustavad õpilased all. Nagu teisteski Jaapani võitluskunstide puhul, kasutatakse turvavöö ehk kyu süsteemi, kusjuures kõrgeim auaste ehk dan on must vöö. Õpilased treenivad Kendos läbi kata, aja jooksul edasi antud formaalsete harjutuste seeria, mis kordab traditsioonilises võitluses vajalikke liigutusi ja tehnikaid. Lisaks erinevate katade õppimisele ja harjutamisele osaleb Kendoka ka mitteametlikes matšides, mida tuntakse ‘keiko’ või ‘kumite’ nime all, mida modereerivad dojo vanemad liikmed, ning paneb proovile harjutaja reaalajas võitlusvõime.
Väljakutsuv ja range võitluskunst, Kendo eristub teistest võitlustegevuse vormidest eelkõige tänu oma intensiivsele osalemisele väljakujunenud traditsioonide etiketi ja vormi järgimises. Kui teised võitluskunstid keskenduvad eelkõige harjutaja füüsilisele sooritusvõimele, siis Kendo tegeleb võrdselt ka inimese vaimse ja vaimse arenguga. Traditsioonilise kata meisterlikkuse ja kumite kogemuse kaudu püüab Kendoka saavutada sama transtsendentsi ja distsipliini tunnet, mille eeskujuks on Jaapani algsed mõõgamehed samuraid.