Auhinnavõitlused pole alati lõppenud 12 või 15 raundi järel. Tuntud ka kui paljaste sõrmenukkidega poks, kuna võitlejad ei kandnud algselt kindaid, auhinnavõitlused ulatuvad 1600. aastate lõpust kuni 1900. aastani, auhinnavõitlused olid lubatud kuni 100 raundi. Auhinnavõitluses puudus siis turvavarustus ning käitumisreeglid ja kaalukategooria olid leebemad. Matšidel lubati kesta seni, kuni üks võitleja nokauti või sai raskelt vigastada ega saanud jätkata ning võitlejaid võidi maas olles tabada. 1800. aastate keskel alustas tööstus reeglite reformimist, sealhulgas kaaluklassifikatsiooni lisamist, polsterdatud kindade nõudmist ja voorude piiramist 15-ni.
Lähemalt poksi ajaloost:
1719. aasta auhinnavõitluse Inglismaa meister James Figg säilitas tiitli 15 aastat ja kaotas oma karjääri jooksul vaid ühe võitluse.
Kuigi poks arvati iidsete olümpiamängude hulka 7. sajandil eKr, sai see tänapäeva olümpiamängude ametlikuks sündmuseks alles 1904. aastal.
Auhinnavõitleja Jack Broughton maeti pärast tema surma 1789. aastal Westminster Abbeysse, kuid tema taotlus anda tema hauakivile “Inglismaa tšempion” rahuldati alles 1988. aastal.