Glima on rahvamaadluse liik ja Islandi rahvussport. Seda on praktiseeritud vähemalt alates 12. sajandist e.m.a. ja arvatavasti üsna palju kauemgi. Kõige traditsioonilisemal kujul on glima härrasmehelik ajaviide, mille puhul on võtmetähtsusega sportlik oskus ja õige tehnika.
Traditsioonilise glima standardiseeris 1916. aastal Islandi spordiliit. Tänapäeval kannavad glima maadlejad spetsiaalseid jalanõusid ja spetsiaalset vööd, millest vastane matši ajal kinni haarab. Ametlikult on neli “põhipunkti” ja kaheksa “põhinikki”. Neli põhipunkti on see, et maadlejad peavad vastase vööst õigesti kinni hoidma, seisma püsti, liikuma üksteise ümber ringikujuliselt ning proovima heita säärte, puusade ja jalalabade abil. Kaheksat põhitrikki ehk maadlustehnikat saab muuta nii, et need hõlmaksid umbes 50 erinevat vastase viskamismeetodit.
Traditsioonilises glimas, mida rootsi keeles nimetatakse ka Byxtagsglimaks, kaotab esimene maadleja, kes puudutab maad ükskõik millise kehapiirkonnaga küünarnukkide ja põlvede vahel. Drengskapur on aukoodeks, mida iga mängija peab järgima, näidates üles ausust ja austust oma vastase vastu.
Glima vähem formaalset kehastust nimetatakse islandi keeles axlatök või rootsi keeles livtagsglima. See on pigem jõuproov kui teatud tehnika valdamine. Livtagsglimat harjutatakse ka püsti seistes, kuid maadlejad haaravad spetsiaalse vöö asemel teineteise ülakehast ning vastase maad puudutama sundimist mis tahes muu kehaosaga peale jalgade loetakse viskeks.
Kolmas glima vorm lausataksglíma on kõige vähem formaalne ja agressiivsem tüüp. Skandinaavia maades õpetatakse seda sageli enesekaitsevormina, kuid Islandil praktiseeritakse seda harva, kus seda tõeliseks glimaks ei peeta. Lausataksglíma vastased võivad kasutada mis tahes piiranguid ja mõnes kontekstis võivad püüda üksteisele meelega haiget teha. Kuigi lausataksglímat ei harrastatud umbes 100 aastat enne selle hiljutist populaarsust, eksisteeris Skandinaavias iidsetel aegadel sarnane agressiivse maadluse vorm. Samal ajal kui viikingid harrastasid glimat meelelahutuseks ja sõbralikuks võistluseks, võisid nad ekstreemsetes oludes ka surmani maadelda.