Paljud ratsastajad peavad koolisõitu kõige arenenumaks ratsutamisvormiks, kuna see nõuab aastatepikkust treenimist nii hobuselt kui ka ratsanikult. Rutiini ajal sooritavad hobune ja ratsanik keerulisi manöövreid ringis, samal ajal kui kohtunikud hindavad neid vormi järgi. Treenimata silma jaoks meenutab dressuurimine tantsu, eriti kui seda sooritab kõrgelt koolitatud hobuste ja ratsaniku meeskond, kuna näib, et nad liiguvad keeruliste ja füüsiliselt nõudlike ülesannete täitmisel ringis pingevabalt ja pingevabalt. Ratsanik suhtleb hobusega mitmete peente liigutuste ja raskuse nihkega, mis on vaatlejale peaaegu märkamatud. Lisaks olümpiaalaks tunnistamisele tegelevad dressuuriga mehed ja naised üle maailma ning sarnaselt teistele olümpiaratsaspordialadele võistlevad mehed ja naised samal väljakul.
Mõiste on prantsuse keeles “korraldus” või “koolitus”. Koolisõidu juured on Euroopa ratsutamises ja tõenäoliselt on see alguse saanud sõjaväehobuste treenimisest. Sõjaväehobused pidid olema elastsed, võimsad, hästi kogutud ja kõrgelt koolitatud – kõik need omadused, mida koolisõiduhobustel kõrgelt hinnatakse. Kasutada võib kõiki hobusetõuge, kuigi eelistatud on soojaverelised, täisverelised, lipizlased, andaluusiad ja lusitanod. Lipizzanid on eriti kuulsad, kuna puhasvalged täkud on sajandeid olnud koolisõiduhobused.
Noogutades koolisõidu väga distsiplineeritud olemusele, eeldatakse, et nii hobune kui ka ratsanik tulevad võistluseks hästi välja. Hobused on laitmatult hoolitsetud, kenasti punutud lakadega ja trimmis voogavate sabadega. Nad kannavad minimaalset kleepuvust ja treeningvahendid, nagu martingaalid, pole lubatud. Samuti ei ole hobustel lubatud kanda jalakatteid, näiteks kabjakellasid või sidemeid. Vajalik kerge kleit võimaldab kohtunikel kontrollida oma füüsilist seisundit ja jälgida nende liikumisviise. Ka ratsanikud on korralikult välja keeratud, valgetes põlvpükstes ja tumedates mantlites koos silindriga ning neilt eeldatakse koos hobustega korralikku füüsilist välimust. Neid kahte hinnatakse nii eraldi kui ka koos ning need peavad ilmuma poleeritud paarina.
Rutiini ajal teeb hobune mitmeid keerulisi füüsilisi liigutusi, sealhulgas nii pikendatud kui ka kogutud kõnni, traavi ja galoppi, samuti juhtpositsioonide vahetust, kaheksakesi, piroutte ja poolsööte. Kõrgeimal tasemel koolitatud haute ecole koolisõiduhobused teevad ka selliseid liigutusi nagu piaffe ehk traav, mida hoitakse paigal, nii et hobune näib tantsivat. Mõnes koolisõidukoolis sooritavad hobused kapriole, levade ja muid õhuliigutusi, mis nõuavad tohutut füüsilist kontrolli.