Mängukaardid võivad pärineda juba seitsmenda sajandi Hiinast ja 11. sajandiks olid need Hiinas kindlasti hästi tuntud. Nende ajalugu on keeruline ja kohati raske kontrollida, kuna mängukaardid kipuvad väga lühikese aja jooksul lagunema, mistõttu on raske leida mängukaartide ajaloolisi näiteid. Mängukaardid on samuti üsna mitmekesised, erinevates piirkondades on erinevad mastid ja erinev arv kaarte, mis võib mõnikord reisijatele meelehärmi valmistada.
Mängukaartide päritolu arvatakse peituvat Hiinas ja tõenäoliselt levisid need väljapoole, algul Indiasse ja hiljem Lähis-Idasse. Kui mängukaardid liikusid üle Aasia, muutusid mastid ja kaartide arv, pakid sisaldasid 36 kuni 72 kaarti, kolme, nelja ja viie masti ning mõnikord isegi rohkem. 14. sajandi lõpuks toodi mängukaardid Euroopasse, kus need osutusid ülipopulaarseks.
Varased mängukaardid toodeti käsitsi, mistõttu need olid ülimalt kallid, lisaks olid need suuremad kui tänapäeval kasutatavad mängukaardid. Ainult eliit oleks saanud kaarte mängida, mistõttu mõned ühiskonnad seostasid mängukaarte kõrgema klassiga. Lisaks mängude mängimisele on mängukaarte ajalooliselt kasutatud ka kaardimänguks, mis on ennustamise vorm, mis kasutab mängukaarte. Muide, taropakki, mida kasutatakse kuulsalt kartongis, kasutatakse mitmel pool Euroopas ka kaardimängude mängimiseks.
Üldreeglina võis mängukaardid Euroopasse jõudmise ajaks jagada pip- ja court-kaartide vahel, kusjuures mastikaardid tähistasid autoritasu, samas kui pip-kaardid olid tähistatud erineva arvu esemetega, mis esindasid nende masti.
Puugravüüride ja hiljem trükipressi arenedes muutusid mängukaardid massidele kättesaadavamaks ning mängukaardi põhikujunduse osas tekkis mitmeid variatsioone. Enamik inglise keelt kõnelevaid inimesi tunneb nn prantsuse mängukaartide süsteemi, mis sisaldab 52 kaarti, mis on jagatud südameteks, teemantideks, nuideks ja labidateks, kusjuures igas mastis on 10 punktikaarti ja kolm väljakukaarti. 1800. aastatel lisasid ameeriklased jokkeri, samas kui mõiste “ässad kõrged” tekkis Prantsuse revolutsiooni ajal.
Samuti on võimalik leida ladina mastidesse paigutatud mängukaarte: nelja masti tähistamiseks kasutatakse karikaid, mõõku, raha ja nuppe sellistes kohtades nagu Hispaania ja Itaalia, samas kui Saksamaa ja osa Ida-Euroopast näivad eelistavat germaani südameülikondi. , tammetõrud, kellad ja lehed. Aasia mängukaardid muutuvad veelgi keerukamaks, nagu Jaapani hanafuda või “lillekaardid” ja India mängukaardid ülikondadega, mis esindavad erinevate jumalatega seotud elemente.