Loomulik ratsutamine on hobuste treenimise distsipliin, mis usub, et treenerid peaksid töötama hobustega, kasutades suhte loomiseks õrnust, kehakeelt ja usaldust, mitte hobuse vastu, toore jõuga. Paljud inimesed töötavad loomuliku ratsutamise raames, arendades oma isiklikke stiile ja edastades neid ratsanikele ja hobustele, kellega nad koos töötavad. Üldine joon treenerite vahel, kellel näivad olevat radikaalselt erinevad loomulikud ratsutamistehnikad, on see, et nad loovad hobusega pigem sõbralikud suhted, mitte võistlevad või pingelised. Treenerid usuvad, et loomulike ratsutamistehnikate tulemuseks on rahulik ja meeldiv hobune, kes teeb oma ratsanikuga partnerlust.
Nagu nimigi viitab, keskendub loomulik ratsutamine hobuste loomulikele omadustele, vaadeldes hobuste omavahelisi suhtlemisviise. Suurt rõhku on pandud kehakeelele, mida hobused kasutavad suhtlusvahendina juba väga noorelt. Kuigi inimesed ei suuda täpselt korrata hobuste kehakeelt, võivad nad olla teadlikud oma keha asetusest hobuse suhtes. Lisaks on loomuliku ratsutamise oluline osa suhtlemine läbi silmade ja hääletooni.
Tugevdamine on loomuliku ratsutamisoskuse võti. Hobustele antakse positiivset tugevdamist õigesti sooritatud ülesande eest. Lisaks kasutab treener negatiivse tugevdusvahendina õrna, kindlat, kuid mitte karmi survet. Näiteks kui treener soovib, et hobune liiguks paremale, võib ta asetada käe kindlalt hobuse vasakule õlale, avaldades survet, kuni hobune liigub, misjärel surve peatub. Hobune on õppinud, et negatiivne olukord, antud juhul surve, peatub kohe, kui hobune nõustub. Õppimine, kuidas ja millal treeningvahendina survet avaldada, on loomuliku ratsutamise oluline osa, nii et survet ei kasutataks kunagi karistuseks.
Hobuste käitumist uurides saavad treenerid hobuste õpetamisel tugineda pigem käitumistreeningule, mitte jõule, mis kipub looma hobuse ja ratsaniku vahel hirmusuhet. Soovitud käitumist tugevdades loodab treener hobust juhendada, julgustades õiget tegutsemist ja muutes väärkäitumise keeruliseks. Kuna see on aeglasem kui traditsioonilised hobusetreeningu “murdmisviisid”, nõuab loomulik ratsutamine kannatlikkust ning treeneri ja ratsaniku positiivset suhtumist. Paljud treeningtehnika järgijad usuvad aga, et raske töö on seda väärt.