Väärteotrahvid on rahalised karistused, mille kriminaalkohus määrab väärteos süüdistatavatele isikutele. Sõltuvalt süüteo iseloomust võivad trahvid ulatuda väikesest kuni mitme tuhande dollari suuruse trahvini. Reeglid on asukohati ja eri jurisdiktsioonides erinevad, kuid üldjuhul võivad väärteotrahvid ulatuda kuni 5,000 USA dollarini (USD) konkreetse süüteo eest.
Ameerika Ühendriikide kriminaalõigussüsteemis on erineva tasemega kuritegusid: väärteod, kuriteod ja kapitooliumikuriteod on üldiselt nende kuritegevuse tasemete kirjeldamiseks kasutatavad mõisted. Väärtegusid peetakse kuritegudest ja tegevustest kõige raskemaks. Kuriteod on üldiselt raskemad ja nendega kaasneb sageli üle aasta vanglakaristus ja rohkem kui 5,000 USA dollari suurune trahv, olenevalt kuriteost. Kapitooliumi kuriteod viitavad rasketele kuritegudele, nagu mõrvad, ja on kuriteod, mille eest võidakse surmanuhtluse osariikides määrata surmanuhtlus.
Väärteo kahtluse korral esitatakse isikule süüdistus kuriteos ja esitatakse kriminaalkohtu ette. Tal võib olla advokaat või talle määratakse avalik kaitsja. Tal on kõik õigused, mis on igal süüdistataval, sealhulgas õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Väärteo toimepanemise tõendamiseks peab olema piisavalt tõendeid rahatrahvi või muu karistuse määramiseks ning prokurör peab tõendama oma süüd väljaspool mõistlikku kahtlust.
Kui isiku süü on väärteoasjas tõendatud, määrab karistuse kohtunik, kes määrab karistuse. Need karistused võivad hõlmata vangistust ja/või väärteotrahve. Teatud juhtudel, näiteks alkoholijoobes juhtimise eest, mis võib sõltuvalt inimese vere alkoholisisaldusest (BAC) liigitada väärteoks, võib olla asjakohane nii rahatrahv kui ka vangistus. Muudes olukordades, kui kuritegu oli väga kerge, näiteks avalikus joobes, võib väärteotrahvi lugeda piisavaks karistuseks ja vangistust ei määrata.
Väärteotrahvi eesmärk on ära hoida kuritegelikku käitumist ja karistada süüdlast. On palju olukordi, kus väärteotrahvid võivad olla sobivaks karistuseks. Väärteotrahvi võib määrata pisivarguse, rahurikkumise, kergemate narkokuritegude (nt väikese koguse marihuaana omamine) või muude selliste kuritegude eest, mille puhul keegi viga ei saanud ja tõsist vigastuste ohtu ei esinenud. Millal ja millises suuruses on trahv kohane, määravad nii riigi karistusseadustik kui pretsedent ja kohtuniku seisukoht.