Mis on keskvõimud?

Keskriigid olid üks Esimese maailmasõja osapooli. Keskriikide liikmesriigid võitlesid kolmekordse Antanti, mida tuntakse ka liitlasriikidena, vastu ja sõja tulemus soosis lõpuks kolmikantanti. Esimeses maailmasõjas kaotaja poolel võidelnud rahvaste vahelise liidu juured peituvad 1870. aastatel ning mitmed neist rahvastest olid ka Teises maailmasõjas taas kaotaja poolel, mõnel juhul seetõttu, et nendesse tungiti. ja hõivatud.

1870. aastate lõpus ühendas Saksa impeerium jõud Austria-Ungari impeeriumi ja Itaaliaga, et moodustada kolmikliiduna tuntud salaliit. Pärast ertshertsog Ferdinandi mõrva ja Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aastal kutsus Saksamaa kolmikliidu liikmeid ühendama jõud, et võidelda Serbia kuningriigi vastu. Itaalia keeldus, vahetades poolt, et võidelda liitlasriikidega.

Sõja edenedes ühinesid Bulgaaria kuningriik ja Ottomani impeerium sõjaga Saksamaa poolel. Need keskriigid olid ideaalses asukohas, et anda kogu sõja jooksul mitmel rindel hävitavaid sõjalisi lööke, kuna need paiknesid liitlasriikide mitme võtmeliikme vahel. Sõda kestis aastatel 1914–1918, mis lõppes ametlikult Versailles’ rahulepinguga 1919. aastal.

Pärast sõja lõppu astuti samme keskriikide demilitariseerimiseks ning nende poliitilise ja majandusliku mõju vähendamiseks. Seda tehti näiliselt selleks, et piirata nende võimet uuesti sõtta alustada, kuigi see oli mõeldud ka nende riikide ja nende kodanike karistamiseks sõjas osalemise eest. Ülemaailmse depressiooni puhkemisega 1930. aastatel tõusid radikaalsed poliitikud mõnes keskvõimuga seotud riigis võimule ja panid aluse Teisele maailmasõjale.

Esimese ja teise maailmasõjaga seotud poliitika on sügaval Euroopa ajaloos ning paljude asjassepuutuvate riikide vahel on olnud pikki poliitilisi ja majanduslikke kokkupõrkeid. Nende konfliktide pärand on säilinud tänapäevani, eriti Saksamaal, kus kodanikud jätkavad võitlust natsismi rolliga Teises maailmasõjas. 20. sajandi alguses ja keskel üksteise vastu võidelnud riigid ühendasid hiljem jõud sellistes organisatsioonides nagu ÜRO, Euroopa Liit ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon, luues keerukaid liite, mis tõenäoliselt tulevikus ei lagune.