Trobairitsid olid keskaegse Oksitaani õukonna trubaduuride naissoost vaste. Nagu trubaduurid, komponeeris trobairits laule, kirjutas värsse ja esines õukonnas. Tuntuim neist naisheliloojatest on ilmselt Beatritz, keda kutsutakse ka Bieiris de Romansiks, keda teatakse vaid seetõttu, et ta tuvastas end selgelt teisele naisele kirjutatud luuletuses. Teosed, mida võib kindlalt trobairitsile omistada, on kõik loodud 11.–12. sajandil.
Need naised olid tähelepanuväärsed mitmel põhjusel. Trobairitsi tähistamine oli esimene kord Euroopa ajaloos, mil naised said avalikult väita, et nad on muusikateosed, ja ühtlasi esimene kord, mil naised komponeerisid ilmalikku muusikat. Enne seda perioodi kirjutasid naised ainult vaimulikku muusikat ja nad olid sunnitud avaldama meeste nime all, kui tahtsid, et nende teoseid levitaks ja mängitaks.
Erinevalt trubaduuridest sündisid trobairitsid aadlisse. Tõenäoliselt sai nende karjäär alguse aadlinaistele antud põhiharidusest, kellelt kõigilt oodati laulu-, pilli- ja tantsuoskust. Aja jooksul hakkasid nad end kehtestama omaette heliloojatena, kirjutades teoseid õukondliku armastuse kohta, mis oli keskaegses Euroopas populaarne teema.
Trobairitside elust on raske palju teada saada. Kuigi oksitaani naised nautisid suhteliselt rohkem vabadusi kui naised mujal Euroopas, elasid nad siiski väga isoleeritud elu ning kirjutasid endast vaid harva ja sageli romantilistes jutustustes. Paljud nende kaasaegsed autorid panid meeste nimed naiste loodud teostele või ei tunnistanud naise rolli kahe inimese luule- ja lauluvahetuses. Vähemalt 50 teost sellest ajastust on komponeerinud trobairitz ja võimalik, et neid on veelgi.
Need keskaegsed naisluuletajad komponeerisid nii cansosid ehk lüürilisi laule kui ka tensosid ehk nn väitlusluuletusi, mis kujutasid endast kahe koostöös töötava isiku vahelist vahetust. Mõned neist teostest olid kahtlemata mõeldud ainult eralevitamiseks, mistõttu on väga õnnelik, et need on säilinud tänapäevani, samas kui teisi jagati ja levitati laiemalt, muutes tänapäevaseks lugemiseks kättesaadavaks mitu koopiat.
Trobairitzi lüürilisi teoseid on mõnikord raske tõlkida, kuna kogu luule ja laulu võib olla keeruline tõlkida viisil, mis skaneerib, annab edasi algset kavatsust ja kõlab esteetiliselt meeldivalt. Selles stroofis Azalais de Porcairagues’ist saate aimu trobairitsi loodud teosest: “Nüüd oleme jõudnud külma aega / mil jää ja lumi ja pori / ja linnunokad on tummad. /sest keegi ei kipu laulma.