Historiograafia on uurimus sellest, kuidas ajalugu ennast on läbi aegade kirjutatud või edasi antud. See võtab arvesse erinevaid vahendeid, mille abil ajalooallikat kujundatakse, näiteks kasutatud allikate usaldusväärsust, ajaloo koostanud autori motiive ja autentsust. Historiograafiat võib käsitleda kui metaajaloo vormi.
Sõna ajalugu pärineb Vana-Kreeka sõnast “historia”, mis tähendab “uurimist, uurimise käigus omandatud teadmisi”. Ajalooallikate olemasolu annab väärtuslikku teavet mineviku kohta. Historiograafid kalduvad eristama neid allikaid kirjaliku ja suulise ajaloo poolest. Suuline ajalugu on dünaamilisem, kuna see levib suust suhu, samas kui kirjalik ajalugu on fikseeritud ja rõhutab faktide fikseerimist.
Ajalookirjutus püüab asetada need erinevad allikad konkreetsesse konteksti. See tähendab, et historiograaf ei aktsepteeri allika sisu pelgalt nimiväärtusega, vaid jälgib allikat, otsides selle kujunemisel erinevaid motiive. Ajalooallikat võib mõista nii, nagu see on ette nähtud teatud perspektiivist lähtudes ja selle tootmisega seotud täpse eesmärgiga. Ajaloosündmusi võib pidada kallutatud nende salvestamise ja esitamise eripärade tõttu. Historiograaf tegutseb nagu ajaloodetektiiv, püüdes lahti harutada ajaloo tootmise loogikat.
Üks küsimusi, mida historiograaf peab esitama, on see, kuidas mõned faktid jäävad ajalukku kaasatuks või välja jäetud. Kaasamisi või välistusi saab leida, kui võrrelda ühe sündmuse erinevaid kontosid. Neid allikaid vastandades ei saa mõista mitte ainult sündmust vähem kallutatud vaatenurgast, vaid tuvastada ka allika helilooja täpse vaatenurga.
Selle perspektiivi kohaselt piiritleb historiograafia kultuuriliste või ideoloogiliste troopide mõju mis tahes allika sees. Historiograafid saavad seega klassifitseerida ajalugu sellistesse kategooriatesse nagu kristlik historiograafia või Vana-Kreeka historiograafia. See võimaldab historiograafil otsida ajalookirjutuse suundi teatud raamistikus, mis valgustab konkreetset ajalookirjutamise viisi. Näiteks kristlik ajalugu kaldub viitama sellele, et ajaloosündmuste jaoks on mingi suur plaan, rõhutades Jumala olemasolu, samas kui marksistlik ajalugu viitab ajaloo omastamisele klassivõitluse ajaloona. Seetõttu ei käsitle ajalookirjutus ajalugu kui sündmuste objektiivset jäädvustamist, vaid kui meediumit, mis selgitab ajalooallika looja eluviisi.