Teine maailmasõda lõppes 1945. aastal, kuid kuulujutud, et natside juht Adolf Hitler ei surnudki oma Berliini punkris, on elanud edasi. Lõpuks on Prantsuse patoloogide meeskond leidnud lõplikud tõendid Hitleri surma kohta 1945. aasta aprillis. Venemaa võimud lubasid meeskonnal uurida hambaid ja lõualuu fragmente, mida oli Moskvas hoiul üle 70 aasta, ning jõudsid järeldusele, et “on pole võimalik kahtlustki”, et hambad kuulusid Hitlerile. Nõukogude väed leidsid sõja lõpus säilmed väljastpoolt Führerbunkerit. Patoloogid vaatasid ka hammastega leitud koljukilde ja kinnitasid, et tõendid näitavad, et Hitler suri nii, nagu teatatakse: enesetapuga, tõenäoliselt tsüaniidi võtmise ja end tulistades.
Hitleri surm, mis oli kaetud nõukogude propagandaga:
Hitleril oli kurikuulsalt halb hingeõhk, hammaste lagunemine ja igemehaigused. Identifitseerimisel aitasid kaasa tema hammaste kehv seisukord, aga ka keeruline sildade ja proteeside komplekt, kuna neid võis võrrelda Hitleri röntgeniülesvõtete ja 1940. aastate hambaarstiaruannetega.
Külma sõja ajal alustas Nõukogude Liit propagandakampaaniat, mida tuntakse operatsiooni müüdina, mis õhutas kuulujutte, et Adolf Hitler on veel elus ja Britid või ameeriklased aitasid tal Saksamaalt põgeneda. Aastakümneid hoiti Hitleri säilmeid Moskvas ja välistele uurijatele ei võimaldatud juurdepääsu.
Vandenõuteooriad olid juba pikka aega väitnud, et Hitler võis põgeneda Lõuna-Ameerikasse, nagu olid teinud mõned teised silmapaistvad natsid, nagu Adolf Eichmann ja Josef Mengele.