Seadusandlikes organites on häälhääletus otsustusprotsess, mille käigus kohalviibijad avaldavad oma arvamusi suuliselt rühmana, mitte ei seisa või jagunevad, et neid lugeda. See tähendab, et puudub ametlik dokumentatsioon selle kohta, kes hääletas vaadeldava meetme poolt ja vastu. Häälhääli kasutatakse sageli väikestes seadusandlikes organites, kuid need esinevad ka kõrgeimatel valitsustasanditel.
Häälhääletamisel ütleb eesistuja “kõik poolt” ja poolthääled vastavad “jah” või “jah”. Järgmisena küsib eesistuja “kõik vastu” ja vastulaused ütlevad “ei”. Seadusandjad võivad vastata ka sõnaga “olemas”, mida peetakse erapooletuks. Hääletuse tulemuse otsustab eesistuja; kui tema arvates oli üks pool märgatavalt enamuses, tehakse tulemus teatavaks. Need, kes ei nõustu eesistuja otsusega, võivad taotleda jagamist, ametlikumat tüüpi hääletamist, mille käigus hääletustulemuse määramisel tegelikult inimesi loetakse.
Häälhääletuse kasutamiseks on mitu põhjust. Mõnikord kutsutakse hääletusele, kui meede ei ole väga vastuoluline, sest see on kiirem kui jagamine. Väikesed seadusandlikud organid, näiteks linnavolikogud, võivad samuti kasutada häälhääletamise süsteemi, sest liikmeid on vähe ja on lihtne öelda, kummal poolel on kõige rohkem hääli.
Mõnikord kasutatakse häälhääletust ka vaidlusi tekitava meetme puhul, sest seadusandjad hindavad ametliku protokolli puudumist, mis näitaks inimestele, kuidas nad hääletasid; teatud mõttes toimib häälehääl poliitilise kattena, võimaldades seadusandjatel hääletada oma tõekspidamistega, sest nad kardavad vähem kättemaksu.
Häälehääletuse “jah” ja “ei” on tuttavad paljudele inimestele, kes on huvitatud poliitilisest protsessist. Paljud õpilasomavalitsuse rühmad kasutavad ka häälhääletamise süsteemi, et liikmeid rohkem otsuste tegemise protsessi kaasata, ja valitsusklassid, mis korraldavad seadusandlikke istungeid, eelistavad samuti häälhääletamist kirjalikule või anonüümsele hääletamisele. Poliitilised konvendid võivad kasutada ka häälhääletamist, tavaliselt jooksva nimelise hääletusena, mis toimub osariigi kaupa, ehkki delegaadid võivad taotleda “kiiduhääletust”, mille puhul palutakse kogu konvendil ühehäälselt hääletada.