Kindral George S. Patton oli Ameerika sõjaväelane, kes on ehk kõige tuntum Ameerika vägede juhtimise poolest Euroopa teatris Teises maailmasõjas. 1970. aastal kehastas kindral Pattonit George C. Scott Oscari võitnud filmis Patton, jäädvustades ta Ameerika ajalukku. Teda on kajastatud ka paljudes Teist maailmasõda käsitlevates biograafiates ja raamatutes.
Patton sündis Californias 1885. aastal. 1909. aastal lõpetas ta Ameerika Ühendriikide sõjaväeakadeemia, asudes seejärel võistlema 1912. aasta olümpiamängudel USA eest. Talle anti Esimeses maailmasõjas tankikorpuse juht, teenete eest Esimeses maailmasõjas sai ta silmapaistva teenistusristi, lilla südame ja silmapaistva teenistuse medali.
Esimese maailmasõja ajaks hakkas kindral George S. Pattoni omanäoline isiksus juba avalduma. Teda teati kui väga tõsist meest, kes nõudis oma komando meestelt laitmatut käitumist ja erinevalt paljudest teistest tolleaegsetest sõjaväelastest ei suhtunud ta naljatamisi hea meelega ning oli väga kohmetu avalik esineja. Teise maailmasõja ajaks oli Pattoni isiksus piisavalt suur, et tekitada konflikte, ja see viis sõja lõpus distsiplinaarse alandamiseni.
President Eisenhower ja teised kõrgetasemelised sõjaväeametnikud jätsid tema käitumise suures osas tähelepanuta, mõistes, et pommitav kindral oli Teise maailmasõja õnnestumise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Kindral George S. Patton juhtis kartmatult vägesid Põhja-Aafrikasse, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Saksamaale, motiveerides oma komando mehi esinema oma tipptasemel, olenemata värvist ja klassist. Tema komando sõdurid võisid tema karmi distsipliini all kannatada, kuid kindral George S. Patton oli kindlasti vastutav paljude liitlaste sõjavõitude eest.
Teise maailmasõja ajal osales kindral George S. Patton mitmes vastuolulises intsidendis, sealhulgas vangide väärkohtlemises ja “laksu andmises”, kus ta lõi haiglas viibinud sõdurit, nimetades teda “argpüksiks”. Need juhtumid osutusid mustadeks märkideks tema sõjalises arvestuses ja pärast liitlaste võitu Euroopas ei kutsutud teda Vaikse ookeani teatrisse üle minema, vaid ta viidi üle komandeeringusse Saksamaal. 9. detsembril 1945 osales Patton Saksamaal katastroofilises autoõnnetuses, suri saadud vigastustesse 12 päeva hiljem.
Pattoni pärand on kindlasti omanäoline. Ta oli tuntud oma toretseva ja väga värvika isiksuse poolest, millele lisandus lühike iseloom ja väga nõudlik suhtumine ajateenistusse. Algselt Teise maailmasõja kiiluvees jumaldatud Pattonit tunnistati hiljem vigaseks meheks, kuigi ta oli kahtlemata suurepärane sõjaväeülem.