Alamkoda on nii Ühendkuningriigi (Ühendkuningriigi) kui ka Kanada kahekojalise parlamendi üks seadusandlikest organidest. Ühendkuningriigi puhul tegutseb see koos Lordidekojaga, Kanadas aga senat. Nimetus tuleneb seadusandlikust praktikast, mis võimaldab lihtrahval valitsuses sõna sekka öelda. Alamkojast sai teiste kahekojaliste seadusandlike organite, näiteks Ameerika Ühendriikide Esindajatekoda, alamkoja aluseks.
Ühendkuningriigis asutati alamkoda 14. sajandil, et poliitiline võim hõlmaks kuningriigi alamaid, mitte isandaid ja vaimulikke, kes olid juba saavutanud positsiooni Lordidekojas. Enamik valitud esindajatest olid ärisektori kesk- ja kõrgklassi esindajatest. Nad valiti demokraatlikult, kuid neil oli palju aastaid võrreldes Lordidekojaga märkimisväärne võimupuudus. 1911. aasta parlamendiseadusega anti alamkojale seadusandlike eelnõude osas rohkem volitusi. Selle seaduse tõttu vähenes oluliselt Lordidekoja võimalus sätteid tagasi lükata.
Ühendkuningriigi kaasaegne alamkoda koosneb 650 esindajast, keda tuntakse parlamendiliikmetena (MP). Nad valitakse valimisringkonnas mitte kauemaks kui viieks aastaks, kuigi peaminister võib igal ajal valimised välja kuulutada. Alamkojast valitakse välja kõik valitsuse ministrid, kes vastutavad konkreetsete osakondade eest, mida nimetatakse ministeeriumideks.
Kanadas tuleneb alamkoda 1867. aasta põhiseadusest, mil riik asutati. Rahvaarvu põhjal on üle riigi laiali 308 liiget. Selle valivad valijad sarnaselt Briti süsteemile nelja-aastase piiranguga. Sarnaselt Briti süsteemile saab valimised välja kuulutada enne ametiaja lõppu.
Kanada senatil on palju väiksem võim kui alamkojal, eriti kuna peaminister on ametis vaid seni, kuni ta suudab säilitada alamkoja toetuse. Senat võib eelnõud tagasi lükata, kuigi harva. Põhimõtteliselt annab see alamkojale peaaegu täieliku kontrolli valitsuse üle.
Nii Ühendkuningriigi kui ka Kanada süsteemis eksisteerivad erinevad tunnused, mis määravad esindajate tegevuse. Parlamendiliikmed võivad vastu võtta varajase ettepaneku, milles esitatakse õigusaktid või arutelu, mis tähendab, et nad jätavad hilisemaks päevaks kõrvale. Vaheaja arutelu on protsess, mille käigus saab täiskogu pidada arutelu ilma seaduse või resolutsiooni vastuvõtmise ettepanekuta. Kehtib ka spiiker Denisoni reegel, mille kohaselt saab häälte võrdse jagunemise korral hääletada parlamendispiiker.