Kilbiseadus on seadus, mis kaitseb inimesi teatud õiguslike uurimiste eest. Kilbiseadusi kasutatakse kõige sagedamini ajakirjandusliku puutumatuse kaitsmiseks ja seksuaalrünnakute juhtumitega seotud inimestele teatud kaitse pakkumiseks. Kõigil riikidel ei ole kilpseadused ja selliste seaduste olemus on väga erinev ning seadusandjad pakuvad selliste seaduste pidevaid reforme.
Ajakirjanduse kontekstis kaitseb ajakirjanduslikke allikaid kilbiseadus. Idee seisneb selles, et inimesed võivad karta konfidentsiaalse teabega ajakirjanike poole pöörduda, kui nad teavad, et ajakirjanikke võidakse sundida oma allikaid avaldama ja see kahjustaks uudiste terviklikkust. Kilbiseadused võimaldavad ajakirjanikel kinnitada oma allikatele, et nad jäävad konfidentsiaalseks, võimaldades ajakirjanikel saada paremaid lugusid.
Klassikalises näites kaitseseaduste kasutamisest ajakirjanike ja nende allikate kaitsmiseks keeldusid Washington Posti ajakirjanikud Bob Woodward ja Carl Bernstein paljastamast “Deep Throati” identiteeti, allikat, mida nad kasutasid Watergate’i skandaali murranguliseks paljastamiseks. Vaatamata survele avaldada oma allikas, keeldusid nad seda tegemast, kuni Deep Throat lõpuks 2005. aastal endast välja astus.
Kilbiseaduse kohaselt võib ajakirjanik keelduda vastamast küsimustele, mis võivad tema allikaid kompromiteerida. Seda võib vaadelda kui kaitset, mis on sarnane mõne riigi vilepuhujatele pakutava kaitsega, eesmärgiga tuua teave avalikkuse ette, kaitstes samal ajal selle teabe allikat tagajärgede eest. Ajakirjandusallikad võivad teabe edastamiseks regulaarselt kaotada töö või saada seadusliku karistuse ning nad toetuvad kaitseks kilbiseadustele.
Mõned inimesed väidavad, et lool on allika paljastamisel suurem kaal ning ajakirjanikud eelistavad kindlasti kasutada allikaid, mida nad saavad tuvastada ja tsiteerida, kuna see suurendab loo terviklikkust. Siiski on olukordi, kus anonüümne allikas võib osutuda vajalikuks ning sellised allikad võivad olla kriitilised ja hindamatud, eriti suurte murranguliste lugude puhul. Kaitseks mõeldud kilbiseaduse olemasolu tõttu saavad ajakirjanikud sellistele allikatele enesekindlalt juurde pääseda.
Seksuaalrünnakujuhtumite puhul kasutatakse kahjustavate tõendite kogumiseks kaitseseadusi. Näiteks kui vägistamise ohver ei olnud neitsi, võib seda teavet pidada kahjulikuks, nii et kaitsjad ei tohi seda teemat tõstatada. Kilbiseadusi kasutatakse ka seksuaalrünnaku ohvrite identiteedi varjamiseks ja nende kaitsmiseks kahjulike tunnistuste andmise eest. Näiteks ei saa kaitsjad küsitleda tunnistajat tema seksuaalse ajaloo kohta riikides, kus kehtib vägistamiskaitseseadus.