Shinsengumi ehk “eriüksus” oli kõrgelt kvalifitseeritud sõjaväepolitsei, mis teenis 19. sajandi lõpus Jaapani valitsust. Shinsengumi väed loodi esmalt šoguni impeeriumi kaitsmiseks, kuid hiljem hakkasid nad aktiivselt tegelema tsiviilpolitsei ja organiseeritud revolutsioonikatsete vastu võitlemisega. Algselt oli Shinsengumi allüksusi kolm, kuid kaks rühma saadeti pärast nende juhtide mõrva laiali. Mõlemad Shinsengumid said peagi pigem kardetuks kui austatuks ja omandasid kiiresti rikutud maine.
Shinsengumid järgisid samuraide koodeksit, mis seadis au kõigest muust kõrgemale. Tegelikult kästi Shinsengumi liikmetel sooritada seppuku ehk mõõgaga enesetapp, kui nad rikkusid koodeksit või lasid oma juhile kahju teha. Shinsengumil oli aga üks selge erinevus samuraidest: nad lubasid kõigil, kes olid nõus väljaõppe saama, väega liituda. Samuraide puhul kehtis range kastireegel, kuid Shinsengumid lubasid talupoegadel ja vaimulikel nendega liituda, kui nad olid nõus koodeksiga nõustuma. Oma populaarsuse tipus oli Shinsengumi ridades üle 300 mõõgamehe.
Shinsengumi kandis omanäolist helesinist ja kollast vormi. Värvilised riided olid mõeldud vaenlase hirmutamiseks võitluses, kuid see muutis Shinsengumi linnades väga populaarseks vaatamisväärsuseks. Kuna vormirõivad muutusid hiljem veelgi toretsemaks, valisid Shinsengumi praktilisemad lisad, nagu suurte varrukate juhtimiseks kasutatav rinnanöör ja sõlmede seeria, mis takistasid kimonol kakluse ajal sekkuda. Kuigi vorm oli toretsev, oli see ka praktilisem kui teistel tol ajal võitlejatel.
Shinsengumid saadeti rühmana laiali pärast nende juhi Toshizō Hijikata surma 1869. aastal. Samal ajal kui teised püüdsid Hijikata asemele asuda ja jõudu käigus hoida, sai üsna kiiresti selgeks, et seda ei juhtu. Ülejäänud liikmed lahkusid peagi Kyotost ja Shinsengumi traditsioon suri koos nendega.