Ameerika Ühendriikide (USA) relvajõud on Ameerika ühiskonna oluline osa. Sõjaväelased võtavad endale raske kohustuse kaitsta oma maad ja selle maa kodanikke. Kõik sõdurid ei ole aga täiskohaga sõdurid. Mõned neist on reservväelased, kes teenivad osalise tööajaga sõduritena, kuid on valmis kutsuma igal ajal tegevteenistusse. Sõjaväepuhkus tähendab aega, mille jooksul reservväelane vabastatakse sõjaväekohustuste täitmiseks võetud tsiviilkohustustest.
Reservväelased peavad üldjuhul töötama kaks päeva kuus ja lisaks kaks nädalat aastas. Siiski võib juhtuda, et neid inimesi vajatakse ja nad kutsutakse seetõttu aktiivsesse teenistusse. Kuna paljudel reservväelastel on tsiviiltöö, on võimalik, et need kaks kohustust võivad põhjustada konflikti. Sel põhjusel on välja töötatud seadused, mis määravad sõjaväepuhkuse käsitlemise.
Paljud ettevõtted töötavad välja sõjaväepuhkuse põhimõtteid. Isegi kui see nii ei ole, on 1994. aasta Uniformed Services Employment and Reemployment Rights Act (USERRA) föderaalseaduste kogum, mis kirjeldab paljusid seadusi, mis reguleerivad seda, kuidas tsiviiltööandjad peavad sõjaväepuhkust käsitlema. Kui ettevõte töötab välja oma sõjalise poliitika, ei tohi ta USERRA-t rikkuda.
USERRAs sisalduvad seadused näevad ette, et kui tsiviiltööga inimene kutsutakse tegevteenistusse, peab tema tsiviiltööandja tema teate vastu võtma. Tööandjatel ei ole õigust keelata töötajal sõjaväelise puhkuse võtmist. Lisaks ei saa tööandjad seada töötajale tingimusi, näiteks anda talle korraldus jääda tööle kuni asendaja leidmiseni või sundida teda jääma kuni asendaja väljaõppeni.
Sõjaväepuhkuse reeglite kehtimiseks ei tohi reservväelase töökoht olla aasta või lühem. Mõelgem näiteks reservväelasele, kes saab lõbustuspargis suvetöö. Kui ta kutsutakse tegevteenistusse ja ta jätab ülejäänud hooaja vahele, ei ole lõbustuspargil kohustust teda tuleval hooajal uuesti palgata. Selline kaitse puudumine kehtib ka isikute kohta, kes töötavad ajutiste tööde puhul, mis kõik on lühemad kui aasta.
Kui inimene on tsiviiltööl ja läheb sõjaväepuhkusele, on üldjuhul tööandja otsustada, kas tema tsiviilpalga maksmist jätkata või mitte. Seadus ei kohusta tööandjat oma töötajatele nende puudumiste eest tasu maksma. Küll aga takistab seadus tööandjal sundida töötajat kasutama kogunenud tsiviilpuhkust sõjaväekohustuste täitmiseks.