Avalik kord on valitsuse katse käsitleda avalikku probleemi, kehtestades selle probleemiga seotud seadusi, määrusi, otsuseid või meetmeid. Avaliku korra kaudu saab käsitleda paljusid küsimusi, sealhulgas kuritegevust, haridust, välispoliitikat, tervist ja sotsiaalhoolekannet. Kuigi avalik poliitika on kõige levinum Ameerika Ühendriikides, rakendavad seda ka mitmed teised riigid, näiteks Ühendkuningriigid. Uue avaliku korra loomise protsess toimub tavaliselt kolmes etapis: päevakava koostamine, valikuvõimaluste koostamine ja rakendamine; uue poliitika kehtestamise tähtaeg võib olenevalt olukorrast ulatuda nädalatest mitme aastani. Avalikku poliitikat võivad koguduse ja osalejate huvides teha ka usu- ja kultuuriasutuste juhid ning see termin võib viidata ka teatud tüüpi akadeemilisele uuringule, mis hõlmab selliseid teemasid nagu sotsioloogia, majandus ja poliitikaanalüüs.
Process
Kui luuakse uusi avalikke poliitikaid, on protsessis üldiselt kolm peamist asja: probleem, mängija ja poliitika. Probleem on probleem, millega tuleb tegeleda, mängija on üksikisik või rühm, kes mõjutab kõnealuse probleemi lahendamise plaani koostamist, ja poliitika on valitsuse lõplik tegevussuund. Tavaliselt teavitab avalikkus valitsust probleemist kohalike omavalitsuste juhtidele kirjade ja e-kirjade või telefonikõnede kaudu; Seejärel tõstatatakse küsimus valitsuse istungitel ja algab uute avalike poliitikate loomise protsess.
Avaliku poliitika kujundamise protsessi ratsionaalse mudeli võib tavaliselt jagada kolmeks etapiks: päevakava koostamine, valikuvõimaluste sõnastamine ja rakendamine. Päevakorra koostamise etapis kohtuvad asutused ja valitsusametnikud, et arutada käsitletavat probleemi. Teises etapis variantide formuleerimine, alternatiivsete lahenduste läbimõtlemine ja lõplike otsuste tegemine parima poliitika osas. Järelikult rakendatakse otsustatud poliitikat viimases etapis; enamikul juhtudel, kui riiklikud poliitikad on paika pandud, on need valitsusvälistele osalejatele, sealhulgas erasektorile, laialdaselt tõlgendatavad. Selle mudeli raames on viidatud tõsiasjale, et ühiskonna vajadused on poliitika kujundamise protsessis osalejate jaoks prioriteetsed; Samuti arvatakse, et valitsus järgib kõiki lõpliku poliitikaga tehtud otsuseid.
Kahjuks avaldavad need, kes kujundavad probleemi poliitikaga tegelemiseks, sageli kogu protsessile tohutult mõju oma isiksuse, isiklike huvide, poliitiliste vaadete jms kaudu. Kaasatud mängijad vähendavad erapoolikust. Protsessi lõpptulemus ja ka selle rakendamine ei ole seetõttu nii tõhusad kui see, mis võiks tuleneda puhtratsionaalsest protsessist. Üldiselt on avalik poliitika siiski jätkuvalt oluline vahend sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Näited
1993. aastal püüdis USA Clintoni administratsioon ebatõhusa tervishoiupoliitika tõttu rakendada poliitikat, mis tooks kaasa riikliku tervishoiusüsteemi. Kaalumisel oleva poliitika osana kaitseks USA föderaalvalitsus tervishoiutarbijate õigusi, tarbijad saaksid sõlmida liite, et saada paremaid tervishoiuteenuse hindu, ja hooldajatelt nõutaks õiglaste tervishoiuteenuste pakkumist. Poliitika kujundamise protsessi kaasatud osalejate hulka kuulusid lobirühmad ja poliitikud. Kuigi seadusandjad tegid tervishoiusätetesse mõningaid muudatusi, ei jõutud poliitiliste erimeelsuste tõttu Clintoni administratsiooni propageeritud poliitikat.
2010. aastal allkirjastas USA president Barack Obama taskukohase hoolduse seaduse; selle tervishoiureformi ja avaliku korra eesmärk on pakkuda kõigile Ameerika kodanikele lihtsamat ravikindlustust. Poliitikaga viidi tervishoius ellu mitmeid muudatusi, mis ei luba enam haigekassadel olemasoleva haigusseisundiga lastele kindlustuskaitset keelata ega ka kindlustuskaitset loobuda, kui kindlustusandjad haigestuvad. Möödus mitu aastat, enne kui poliitika lõplikult vastu võeti ja poliitika viimased etapid on kavas paika panna 2014. aastal.
Akadeemilise uuringuna
Avaliku poliitika uurimine sai alguse 1922. aastal, kui politoloog Charles Merriam püüdis luua seost poliitikateooria ja selle tegelikkuses rakendamise vahel. Enamik avaliku poliitika uuringuid keskendub valdkondadele, mis puudutavad probleeme valitsuse juhtimises, halduses ja tegevuses; mõned neist teemadest hõlmavad majandust, programmide hindamist, sotsioloogiat, poliitökonoomiat ja avalikku juhtimist. Enamikku selleteemalisi kolledžikraade pakutakse ainult magistri- või doktorikraadina ning õppekäik võib ülikooliti erineda. /p>