Ameerika Ühendriikide Kongressis ei ole traditsiooniliselt kehtinud ametiaja piiranguid, kuigi seda küsimust on arutatud aastakümneid. Kongressi ametiaja piiranguid mõistetakse tavaliselt seaduslike piirangutena, mille jooksul isik võib valitud esindaja või senaatorina tegutseda. Ametnikud nimetatakse tavaliselt ametisse kindlaksmääratud ajaks, kuid enamikul juhtudel võivad nad kandideerida ka pidevalt, mis tähendab, et kui nad võidavad, võiksid nad seda kohta eluaegselt kinni hoida. Tulemuseks on see, et paljud pikaajalised poliitikud on sisuliselt kogu oma karjääri teinud kas esindajaks või senaatoriks olemisest, mis mõnede inimeste väitel ei olnud süsteemi kavandanud asutajate kavatsus. Sellele on järgnenud palju vaidlusi ja kohtuvaidlusi, kuid üldreeglina pole Kongressis tähtajapiiranguid kehtestatud.
Esialgsed tingimused
Kõik USA esindajad ja senaatorid valitakse kindlaks tähtajaks, kuid lõppkuupäev ei tähenda tingimata, et ametnik on töötu – see tähendab lihtsalt seda, et tuleb korraldada uued valimised. Esindajatekoja iga liige valitakse algselt kaheaastaseks ametiajaks, senaatorid aga tavaliselt kuueks aastaks. Mõiste piiride arutelu keskendub tavaliselt sellele, mitu korda saab isiku uuesti valida, kas järjestikku või kokkuvõttes. Paljud Kongressi liikmed on teeninud mitu ametiaega; kadunud Lääne-Virginia senaator Robert Byrd valiti esimest korda 1958. aastal ja oli ametis näiteks 2010. aastani ning Massachusettsi senaator Ted Kennedy oli ametis 1962. aastast kuni surmani 2009. aastal.
Probleemi arutamine
Kongressis ja poliitikas üldiselt on ajapiirangute idee üle vaieldud enamikus riikides sajandeid. Arutelu sai alguse iidsetest aegadest, kui nii kreeklased kui roomlased kehtestasid teatud ametikohtadele tähtajad. Ameerika asutajad kuulsid esialgset valitsust moodustades ka mõlema poole argumente. Teadlased usuvad üldiselt, et George Washington ja Thomas Jefferson soovisid kujundada valitsuse juhtpositsioonid ajutiseks, kuid James Madison ja Alexander Hamilton olid vastu.
Ühel hetkel polnud ühegi USA poliitiku, sealhulgas presidendi ametiajal piiranguid. See muutus 1951. aastal, kui Kongress võttis vastu põhiseaduse 22. muudatuse, mis piiras presidendi kahe nelja-aastase ametiaega. Kongressi liikmetele aga piiranguid ei seatud.
See ei tähenda, et paljud rühmad pole proovinud. Näiteks 1994. aasta valimistel oli vabariiklaste platvormi osa võtta vastu seadusandlus, millega kehtestati Kongressis ametiaja piirangud. Pärast häälteenamuse võitmist tõid nad täiskogule sisse põhiseaduse muudatuse, mis piiraks senati liikmete kahe kuueaastase ametiaja ja parlamendiliikmete kuue kaheaastase ametiaja. Kuna vabariiklastel oli parlamendis 230 kohta, suutsid nad saada lihthäälteenamuse. Põhiseaduse muudatusteks on aga vaja kahekolmandikulist häälteenamust ehk 290 häält ja ametiaja piiride piiramiseks antud hääli jäi sellele arvule alla.
Kohtulahendid
1995. aasta mais tegi USA ülemkohus Kongressis otsuse tähtaja piirangute vastu kohtuasjas US Term Limits v. Thornton. Häältega 5-4 leidsid kohtunikud, et osariigid ei saa seaduslikult kehtestada esindajatele ega senaatoritele ametiaja piiranguid. Kongressis asi uuesti päevakorda ei kerkinud, kuigi mõned liikmed andsid individuaalse lubaduse oma ametiaegu piirata. Mõned jäid oma sõna juurde ega kandideerinud tagasivalimiseks, kui nende aeg läbi sai; teised muutsid meelt ja jätkasid poliitikat kui karjääri.
Ootan
See, kas kongressis kunagi ka ametiaja piiranguid kehtestatakse, on suuresti avalikkuse otsustada. On olnud aegu, mil see teema on väga populaarne ja tuliseid vaidlusi tekitanud, ja mõnikord, mil tipphääled tunduvad sellel teemal enamasti vaiksed. Paljuski on kogu kongressi struktuur üles ehitatud arusaamale auastmest ja staažist ning see peaks tingimata muutuma, kui ametiaja piirangud kehtiksid. Mõned ütlevad, et selle muudatuse tegemine oleks rahvale kasulik, samas kui teised väidavad, et parem on jätta asjad nii, nagu nad on, selle asemel, et riskida kogu süsteemi häirimisega.